Jarmo Mäkelä : elu spionaažis kahtlustamise varjus

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Mäletan hästi, kuidas minu ülemus, YLE uudiste eest vastutanud raadiojuht Seppo Härkönen kutsus mind jutule.

Riigiprokurör oli just teinud hambutu otsuse Alpo Rusi spionaažiasjas. Süüdistust ei esitanud, aga ei tunnistanud ka süütuks. «Me alustasime avaliku kohtumõistmisega ja väntsutasime Rusit köie otsas kuude kaupa,» ütles Härkönen. «Kui ta on pätt, siis pole muretseda vaja. Aga kui ta on süütu, siis vähim, mida me saame teha, on proovida ta mainet taastada.»

Ma ei olnud selle asja käsitlemist ajakirjanduses eriti tähelepanelikult jälginud ning mul polnud aimu, erinevalt mu ülemusest, kui sügaval süüdistamise soos me olime sumbanud. Sügavus tuligi ilmsiks alles Pekka Lehto eelmisel kuul valminud filmist, mis tegi teema uuesti aktuaalseks.

Prokurör oli avalikuks teinud tohutu hulga uurimismaterjali, ja minu ülesandeks sai need läbi töötada ja hinnang esitada. Õiguslik otsus oli tehtud. Nüüd oli kätte jõudnud poliitilise ja moraalse hinnangu aeg. 

Uudis, et mina olin saanud sellise ülesande, levis kiiresti. Hakkasin saama häid nõuandeid. Eriti hoiatati usu eest, et tõde leidub uurimismaterjalides. Meenutati taustabriifingut, kus Soome kaitsepolitsei Supo oli üleriigilise meedia peatoimetajatele selgitanud, miks tõendeid Rusi vastu polnud: kohe pärast värbamist Stasisse olevat ta siirdatud KGB agendiks.

Mõistsin, et kõnealune kõrgetasemeline kohtumine Supoga polnud esimene ega viimane. Mõistan ka, miks kohtan ikka veel inimesi, keda ükski tõend ei veena Rusi süütuses. Nad on nende Nõukogude kodanike hingesugulased, kes Stalini ajal uskusid, et ilma süüta ei saadetud laagrisse kedagi. Ükski repressiivaparaat ei püsi ilma selliste heausksete lollideta.

Kui uuritakse ühiskonnas toimeka inimese tegusid ja tegemata jätmisi, on kasulik, kui mõistetakse, mis moel ühiskonnad toimivad. Ja sedagi, et kombed muutuvad ajas. See, mis ühel ajal on mõistlik ja vajalik, võib teisel ajal olla ohtlik ja kahjulik. Sellisest taipamisest polnud uurimismaterjalides tõendeid.

Arvan, et Supos sai üsna varakult selgeks, et tõeline spioon oli Jukka Rusi ja süüdistustel Alpo Rusi vastu polnud mingit alust. Kuna uurimisest oli saanud avalik teema ja kuna nii paljud tahtsid muudel põhjustel näha Alpo Rusit kohtupingis, ei olnud enam võimalust taganeda. Algas varjamine, mille vahepalana loodi ja söödeti edukalt ajakirjandusele muinasjutt spioonvendadest Rusidest. Alles siis, kui see kaitseliin langes, mõeldi välja seos KGBga.

Paljud usuvad, et Rusi on süütu kõrvaltegelasest kannataja ja tõeliste Stasi agentide nimed on nn Tiitise nimekirjas, mida hoitakse Supo seifis. Ühel päeval saab see nimekiri avalikuks. Kui siis tuleb ilmsiks, et kambas on tõelisi spioone, satub Soome põhiseaduslikku kriisi: nimekirja kaitsnud kolme sotsiaaldemokraatliku presidendi tegusid tuleb siis hoopis uue pilguga vaadata.

Aga kui see sisaldab vaid loetelu mõjukatest soomlastest, keda külma sõja ajal Lääne-Saksamaal kahtlustati lähedastes suhetes Ida-Saksamaaga, tooks avaldamine kaasa lihtsalt uusi avalikke süüdistusi. Nimekirjas olijad peaksid avalikult tõendama oma süütust verehimulistele ja auahnetele uurijatele, kelle teadmised SDVst ja Stasist tuginevad John le Carré põnevusromaanidele. Siis ununeks taas, nagu Rusi juhtumigi puhul, et läänemaises õigusriigis on inimene süütu, kuni tõestatakse vastupidist. Teise astme kohtu arvates oli kompensatsioon, mille Alpo Rusi riigilt valesüüdistustega tekitatud kahju eest sai, liiga suur ja kohus alandas seda. Otsuse langetanud meestel tasuks iga kord enne istungile minekut peeglisse vaadata ja küsida, kui palju nende maine just täna maksta võiks.

Õigusriigis on inimene süütu, kuni tõestatakse vastupidist – mitte vastupidi.

Artikkel ilmus algselt Soome ajakirjas Apu. Postimees avaldab loo autori ja ajakirja loal.