Mihhail Gorbatšov: valitsus pelgab kodanikuühiskonda

Mihhail Gorbatšov Foto: SCANPIX

Venemaa suudab enesekindlalt areneda ainult siis, kui järgib demokraatlikku rada. Viimasel ajal on selles osas olnud aga tagasilööke, kirjutab Mihhail Gorbatšov.

Veerandi sajandi eest Nõukogude Liidus alustatud uutmispoliitika on sealtpeale olnud ägedate vaidluste objekt. Nüüd on debatti tekkinud uus nüanss – mitte lihtsalt «juubeli» pärast, vaid sellepärast, et Venemaa seisab taas silmitsi muudatuste vajadusega. Sellistel hetkedel sobib ja õieti on isegi vaja heita pilk tagasi.

Me alustasime perestroikat, sest nii kodanikud kui ka juhid said aru, et endistviisi jätkata pole enam võimalik. Nõukogude süsteem, mis oli loodud NSV Liidus sotsialismiloosungite all ning tohutute pingutuste, kaotuste ja ohvrite najal, oli teinud meie maast tugeva tööstusliku baasiga suurriigi. Äärmuslikes tingimustes see töötas, kuid tavapärasemates oludes oli meie maa saatuseks teistest maha jääda.

See oli selge nii mulle ja teistele uue põlvkonna juhtidele kui ka neile vana kaardiväe liikmetele, kes tundsid muret maa tuleviku pärast. Ma mäletan vestlust Andrei Gromõkoga mõni tund enne keskkomitee plenaaristungit 1985. aasta märtsis, kus seisis ees uue peasekretäri valimine. Veteran-väliminister oli nõus, et vaja läheb dramaatilisi muudatusi ja et kui suur ka poleks risk, on eluliselt vajalik edasi liikuda.

Minu ja teiste uutmispoliitika juhtide käest küsitakse sageli, kas me teadsime, millist laadi muudatusi hakkame ette võtma. Vastuseks tuleb öelda «ei» ja «jah»: me ei teadnud seda täielikult ja me ei teadnud seda otsekohe. Päris selge oli see, millest meil tuli loobuda: jäik ideoloogiline, poliitiline ja majanduslik süsteem, vastasseis peaaegu kogu ülejäänud maailmaga, ohjeldamatu võidurelvastumine. Kõigele sellele selja pööramises toetas meid igati kogu rahvas, need ametnikud aga, kes, nagu hiljem selgus, olid hinges vankumatud stalinistid, pidid suu kinni hoidma ja isegi kaasa mängima.

Palju keerulisem oli leida vastust küsimusele, millised on meie eesmärgid, mida soovime saavutada. Käisime pika tee maha lühikese ajaga, jõudes soovi juurest parandada olemasolevat süsteemi tõdemuseni, et see tuleb välja vahetada. Ometi püsisin ma alati oma valiku juures, mis oli langetatud evolutsioonilise muutuse kasuks, sellise muutuse kasuks, mis ei lömastaks rahvast ja riiki ning väldiks verevalamist.

Vanade ja uute konfliktide tingimustes nõudis sellel kursil püsimine suurt tahtejõudu. Radikaalid õhutasid meid kiiremini liikuma, konservatiivid aga hoidsid käsist-jalust kinni. Neil mõlemal lasub kõige enam süüd selles, mis hiljem juhtus. Kuid ka mina olen valmis kandma vastutust: meie, reformaatorid, tegime vigu, mis läksid meile endale ja meie maale kalliks maksma.

Meie peamine eksitus oli kommunistliku partei liiga hiline reformimine. Partei oli alustanud uutmist, aga peagi sai sellest edasiliikumise pidur. Partei tippbürokraadid püüdsid 1991. aasta augustis korraldada riigipööret, mis hukutas perestroika.

Me astusime liiga hilja samme ka vabariikide liidu reformimisel, mis oli oma ühise eksistentsi jooksul väga palju arenenud. Vabariikidest olid saanud tõelised riigid omaenda majanduse ja eliidiga. Meil tuli leida viis, kuidas nad saaksid olla suveräänsed riigid detsentraliseeritud demokraatlikus liidus. 1991. aasta märtsis korraldatud rahvahääletusel toetas üle 70 protsendi elanikkonnast uue, suveräänsete vabariikidega liidu ideed. Kuid sellele sai saatuslikuks riigipöördekatse, mis nõrgestas minu kui presidendi positsioone. Me tegime ka teisi vigu: poliitiliste lahingute keerises kaotasime silmist majanduse ning inimesed ei andnud meile kunagi andeks esmatarbekaupade nappust ja vajadust seista ka kõige elementaarsema pärast pikkades sabades.

Aga hoolimata sellest, kui õige poleks eelöeldu ja mida ei kõneleks minu kriitikud, ei saa keegi eitada uutmise saavutusi. See oli läbimurre vabaduse ja demokraatia suunas. Arvamusküsitlused kinnitavad, et isegi uutmise ja selle juhtide, eriti minu kriitikud hindavad saavutusi, mida see võimaldas: selja pööramine totalitaarsele süsteemile, sõna-, kogunemis- ja usuvabadus, liikumisvabadus, poliitiline ja majanduslik pluralism.

Kui uutmine oli maha maetud ja Nõukogude Liit lagunenud, võtsid Venemaa juhid kursi «radikaalsetele» reformidele. Nende «šokiteraapia» oli palju hullem kui haigus ise. Paljud inimesed paisati vaesusse, sissetulekute lõhe oli üks suuremaid maailmas. Ränga hoobi said tervishoid, haridus ja kultuur. Venemaa hakkas kaotama oma tööstuslikku baasi, majandus muutus täiesti sõltuvaks nafta ja maagaasi ekspordist.

Uue sajandi alguseks oli maa tugevasti alla käinud, ees terendas kaos. Venemaa üldise mandumise tõttu olid kannatanud demokraatlikud protsessid. 1996. aasta valimised ja võimu üleandmine valitud «pärijale» 2000. aastal olid demokraatlikud vormilt, aga mitte sisult. Just toona hakkasin muret tundma demokraatia tuleviku pärast Venemaal.

Me mõistame, et olukorras, kus kaalul oli Venemaa enda olemasolu, ei olnud alati võimalik tegutseda «retsepti järgi»: sellistel aegadel võib kergesti vaja minna otsustavaid ja karme meetmeid, võib-olla isegi veidi autoritaarsust. Sellepärast toetasin Vladimir Putinit tema esimesel presidendiajal. Ma ei olnud ainus: teda toetas 70–80 protsenti elanikkonnast ja usun, et nad tegid õigesti.

Siiski ei saa riigi stabiliseerimine olla ainuke või lõplik eesmärk. Venemaa vajab arengut ja moderniseerimist, et tõusta juhtivale kohale üleilmastunud, vastastikku sõltuvas maailmas. Meie maa ei ole sellele eesmärgile viimastel aastatel lähemale jõudnud, ehkki oleme võinud terve kümnendi vältel saada kasu meie peamiste ekspordiartiklite – nafta ja gaasi – kõrgest hinnast. Globaalne kriis tabas Venemaad tugevamini kui paljusid teisi riike ning selles ei ole meil süüdistada kedagi teist kui iseennast.

Venemaa suudab enesekindlalt areneda ainult siis, kui järgib demokraatlikku rada. Viimasel ajal on selles osas olnud aga tagasilööke.

Demokraatlik protsess on kaotanud hoo ja mitmes mõttes pidanud isegi tagasi tõmbuma. Kõik tähtsamad otsused langetab täidesaatev võim, parlamendi osaks on vaid formaalne heakskiit. Kahtluse alla on sattunud kohtute sõltumatus. Meil puudub parteisüsteem, mis laseks võita tõelisel enamusel, kuid võtaks samas arvesse vähemuse arvamust ja võimaldaks aktiivse opositsiooni olemasolu. Süveneb tunne, et valitsus pelgab kodanikuühiskonda ja tahab kõike kontrollida.

See on vana asi, me oleme seda juba näinud! Kas me soovime seda tagasi? Ma ei usu, et keegi seda sooviks, ka mitte meie juhid.

Rahulolematus olukorraga kasvab kõigil tasanditel. Tundsin murenoote president Dmitri Medvedevi sõnades, kui ta hiljaaegu mõtiskles: «Kas toorainele tuginev algeline majandus ja endeemiline korruptsioon on meie tulevik?» Kas saame rahul olla, kui «meie riigiaparaat on suurim tööandja, suurim kirjastaja, parim produtsent, iseenda kohtunik, omaette erakond, lausa riik riigis»?

Ka mina ei oskaks seda paremini öelda.

Olen presidendiga ühel meelel. Olen nõus tema sihiseadmisega moderniseerimisele. Kuid moderniseerimist ei saa toimuda, kui rahvas on kõrvale tõrjutud, kui nad on vaid etturid. Kui inimesed tahavad tunda ennast kodanikuna ja vastavalt käituda, saab see toimuda ainult ühel viisil: demokraatia, õigusriik ning valitsuse ja rahva avatud ja aus dialoog.

Meid hoiab aga tagasi hirm. Nii inimeste kui ka võimude seas kohtab muret, et moderniseerimise uus laine võib tuua kaasa ebastabiilsuse ja isegi kaose. Poliitikas ei ole hirmudest juhindumine kuigi mõistlik. Meil tuleb sellest üle saada.

Tänapäeva Venemaal on palju vaba ja sõltumatu mõtlemisega inimesi, kes on valmis võtma enda peale vastutuse ja demokraatiat elus hoidma. Kuid suurel määral sõltub see sellest, kuidas talitab valitsus.

Mihhail Gorbatšov oli Nõukogude Liidu juht 1985. aastast selle kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Ta sai 1990. aastal Nobeli rahupreemia juhtiva osa eest külma sõja rahumeelsel lõpetamisel. Praegu on ta Rahvusvahelise Sotsiaalmajanduslike ja Poliitiliste Uuringute Fondi (Gorbatšovi fondi) president.

The New York Times Syndicate ©