Läti lipp.

FOTO: SCANPIX

Lätis käib praegu kibe võitlus mitte ministrikohtadele saamise, vaid nende vältimise nimel. Sel sügisel tulevad parlamendivalimised. Üks pika eelmängu ilminguid ongi see, kui raske on peaminister Valdis Dombrovskisel leida valitsusse kaasvastutajaid eelmise nädala kolmapäeval koalitsioonist lahkunud Rahvaerakonna asemele. Öeldakse, et keegi ei ihka enne valimisi ka Dombrovskiselt peaministri tooli ära võtta.



Erakonnad toetavad seimi hääletustel põhimõtteliselt karmide kärbete dieedirežiimi, mis Läti riigil läbi teha tuleb. Samas ei soovi parlamendierakonnad süüa enne valimisi koos peaminister Dombrovskisega poliitilisi kartulikoori ehk vastutada avalikult kärbete eest. Näide sellest on eelmise nädala lõpu signaalide järgi ennustatav «ei» Läti Tee / Läti Esimese Partei poolt, kuhu kuulub ka endine peaminister Ivars Godmanis.



Valitsuskriis sai alguse sellest, et Rahvaerakond lahkus koalitsioonist. Rahvaerakond kuulub Euroopas kristlike demokraatide ja konservatiivide partei-perekonda, nagu ka Dombrovskise Uus Aeg. Sellest võiks justkui eeldada ka ideoloogilist solidaarsust. Pigem näib, et selle on asendanud võistlus sarnase valijaskonna pärast. Sügisel saame näha, kas Läti valija mäletab, kes otsustas viimasel momendil vastutuse vankrilt maha hüpata. Rahvaerakond on end Läti arvamusliidrite sõnul näidanud hoolimatu partnerina teiste erakondade suhtes. Esimene näide sellest oli nende valitsusliidust lahkumiseni viinud üritus sõlmida omaette leping Uue Ajaga, mis oleks jätnud kõrvale kolm väiksemat partnerit.



Teine näide on Aija Barca lahkumine Rahvaerakonna fraktsioonist, seetõttu et viimane rikkus lepingut, mis neil oli regionaalse parteiga, kuhu Barca kuulus – Rahvaerakond ei teavitanud partnerit kavatsusest lahkuda valitsuskoalitsioonist.  



Dombrovskisel jääb üle vaid loota, et kõik need parlamendierakonnad, kes hoiavad küll koalitsioonist kõrvale, aga on lubanud, et nad toetavad Lätile hädavajalikke reforme, ei hakka valimiste eel nende arvel poliitilist profiiti lõikama. Kui halvem variant siiski tõeks saab, on järgmise Läti peaministri töö veelgi raskem kui praegu Dombrovskisel.



Valitsuskriis loomulikult ei paranda Läti mainet välisinvestorite silmis. Vaikiv ja varjatud toetus pole sama, mis avalik vastutuse jagamine. Niigi raskustes riigile lisab valitsuskriis kahjukoorma, millel ilmselt on mitte pelgalt rahas, vaid ka sotsiaalsetes hädades mõõdetav hind.