Lauri Vahtre: teadmised ei tee lapsest robotit

Lauri Vahtre. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees.

Mõtlemisoskuse kiitus ei tohiks moonduda teadmiste ja eruditsiooni põhjamiseks ning eliitkoolide teematki tuleb käsitleda rahulikult, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Lauri Vahtre (IRL).

Kellele tehakse liiga? Alati leidub inimesi, kes arvavad, et neile on tehtud ja aina tehaksegi liiga. Kui kuulete kedagi kriitiliselt sõna võtmas mõne nõude, kombe, institutsiooni vms vastu, siis tasub kõigepealt huvi tunda, kas tegemist pole konfliktse isikuga, kes piltlikult öeldes põhjab muusikat seepärast, et talle endale on karu kõrva peale astunud. Reegleid põlastavad kas need, kes on reeglitest üle, või need, kes nendeni ei küüni, ja viimaseid on alati rohkem.

Loomulikult vilksatas selline mõte ka Roone Roosti kirjutist lugedes, milles noor autor ei säästa värve, hoiatamaks tänaseid lastevanemaid nn eliitkoolide eest. Nagu kommentaaridest võis välja lugeda, pärinevad Roone Roosti kibedad kogemused inglise kolledžist, ehkki ta seda ei nimeta ja kõneleb eliitkoolidest üldiselt. Vastukajad andsid aimu sellestki, et võib-olla tõesti ei olnud viga üksnes koolis, vaid natuke ka noormehes endas. Või vähemalt minu silma veidi riivas tema käsitlus «haritud inimesest», kes ei esita küsimusi, vaid teeb etteantud (pseudo)valikuid. Ühesõnaga, robot.

Ütleksin Roone Roostile, et seda kooli, kus lastest tõesti roboteid tehakse, pole ta siiski näinud. Selliseid esines siin-seal Nõukogude ajal, selliseid võib ta külastada Põhja-Koreas, kui viisa saab. Nii et kaeblemine «robotiseerimise» üle praeguses vabameelses Eestis on kindlasti ülepingutamine. Päris kindlasti ei suru kõik nn eliitkoolid igal juhul ja igal pool iseseisva mõtlemise ning küsimuste esitamise võimeid alla. Ja teiselt poolt – päris ilma tuupimiseta ei saa läbi üheski koolis, ega peagi saama. Ka kõige isemõtlevama inimese pea on täis tuhandeid «valmis tõdesid» (nokkloom muneb ja imetab; kuristikku hüpates saad surma; aspiriin vedeldab verd), milleta pole võimalik toda kuulsat «oma peaga mõtlemist» üldse harjutama hakatagi.

Kuid...

Kuid hiljaaegu näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi «Tähelepanu, start!», mis seab Roosti väljaastumise hoopis teise valgusse ja tõendab, et kui noormehel ongi mingid isiklikud vimmad, siis pole asi ainult neis. Iga televaataja võis oma silmaga näha, kuidas Lauri Leesi järjekordset partiid «tulevasi saadkuid, direktoreid, professoreid» aretama asus, ja seda vaadates hakkas minul küll hirm. Ka direktorihärra märkus, et 9. klassi lõpus praagitakse kehvemad välja ja nende asemele tulevad mujalt uued, kõlas kurjakuulutavalt. Kõige eemaletõukavam oli aga see määratu põlgus Selveri kassapidaja, turumüüja või taksojuhi suhtes, mida lastele maast madalast sisendama hakatakse. Isiklikult tean õige mitut taksojuhti, kes on terviklikumad, toredamad ja omal moel kultuursemadki kui mõni pseudoaristokraadist koolidirektor või sotsiaalteaduste professor.

Teistelgi peab olema võimalus

Tõesti, tõesti – mõnikord, kui kuulen liiga suures koguses liiga rumalat juttu, nagu meie kõigiga aeg-ajalt juhtub, tabab mind igatsus seisusliku ühiskonna järele. Ent vaadates Leesit tema tulevaste direktrisside ja professorite ees, läks mul see tahtmine jälle tükiks ajaks üle.

Kõige sellega ei taha ma sugugi öelda, et peaksime hangude ja tõrvikutega teatavate koolide kallale tormama. Kaugel sellest. Ma arvan koguni, et eliitkoolid peavad tingimata alles jääma – aga vaid sel viisil, et eliitkool on see, mis on parasjagu parim, mitte see, mis on eliitkooliks kuulutatud igavesest ajast igavesti ja aamen. Alati on mõni kool parem kui teised, nii nagu alati on mõni inimene targem kui teised. Kuid neil teistelgi – nii inimestel kui koolidel – peab olema võimalus.

Üks kindel abinõu raputada praegust kivinenud elitaarsust oleks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. Sellega oleks ühe ropsuga maha võetud too näpuviibutus: ole usin, muidu saadame sind pärast üheksandat kutsekooli, sinust saab poemüüja või midagi veel koledamat! Eraldi gümnaasiumi puhul ei tehtaks koolikatseid enam ilmsüütute mudilastega, vaid juba täisinimese mõõtu kuueteistkümnestega, mis on hoopis teine asi.

Pesuvesi mingu, aga las titt jääb

Koolireform on muidugi omaette teema ja vajab eraldi käsitlemist. Nendin vaid, et reform peaks sellele ülearusele elitaarsusele, sellele tõesti liiale läinud edukultusele ja ülivarasele lahterdamisele mingid päitsed pähe tõmbama. Küsimus on, kuidas seda teha nii, et titte ühes pesuveega välja ei visataks.

Juba «edukultuse» sõnagi on ohtlik, sest paljud kriitikud näevad edukultust kõiges, mis vähegi võimaldab teadmisi ja oskusi mõõta, ja need inimesed keelaks lastel võidu jooksmisegi. Teatav võistlustung on aga loomulik ja inimlik, mistõttu katse seda välja juurida oleks sama jõhker kui selle ülekultiveerimine.

Niisamuti ei saa täiesti kõrvale heita mõningat õppimissundust, teatavat tuupimistki (nagu eespool märgitud) – sest kuidas õppida kas või inglise keelt ilma ebaregulaarsete verbide pööramist pähe õppimata? Või Tatjana kirja Oneginile – mida üks haritud inimene võiks ju veidi teada?

Jään kindlalt kaitsma haritud inimest, samuti kooli, mis seab eesmärgiks hariduse andmise, ega mõista, kuidas võib haritust samastada otsustusvõimetusega. Mõtlemisoskuse kiitus ei tohiks moonduda teadmiste ja eruditsiooni põhjamiseks. Teadmised ja eruditsioon üksinda, ilma mõtlemisvõimeta, on surnud vara, kuid mõtlemisvõimet ilma teadmisteta pole olemaski.

On väga hea, et nn eliitkoolide küsimus on päevakorrale tõusnud. Loodan südamest, et suudame säilitada külma pea. Eliitkoole ei ole vaja taevani kiita ega maapõhja manada. Tuleb uurida ja mõelda, mis seal on hea ja mis nii hea ei ole.