Veronika Kalmus: piiririigi vaimne keskkond

Veronika Kalmus Foto: Pm

Mis on Eesti kui mitme kultuuri piiril, nende mõjuväljas paikneva riigi vaimse keskkonna põhijooned, missuguses suunas need arenevad, kirjutab meediauuringute professor Veronika Kalmus.

Kõneldes keskkonnast, ei mõtle me tavaliselt teadmiste, uskumuste, väärtuste ja ideoloogiate kogumile – kultuuritahule, mida ühiselt loome ning mida võib nimetada vaimseks keskkonnaks.

Ometi mõjutab just vaimne keskkond, jagatud tõekspidamised ja eesmärgid, suuresti ümbritseva reaalsuse teisi tahke – looduskeskkonna säilitamist või ümberkujundamist, rahvastikuprotsesse ja tervisekäitumist, majandusarengut ja regionaalpoliitikat ning elukvaliteeti ja inimarengut tervikuna.

Hoovuste keerises

Vaimses keskkonnas toimuvaid muutusi võimaldavad hinnata väärtushinnangute korduvad mõõtmised. Aastatel 1990–2008 uuringufirma Saar Poll osalusel läbi viidud maailma väärtuste uuringu ja Euroopa väärtuste uuringu kolme mõõtmislaine tulemused osutavad Eesti puhul kohati vastassuunalistele arengutele.

Ühelt poolt on Eesti elanike väärtushinnangud hakanud tasapisi lähenema läänemaailma väärtuspildile. Näiteks on eestimaalased töökoha puhul lisaks heale töötasule hakanud rohkem väärtustama ka postmaterialistlikke ehk «pehmeid» aspekte, nagu eneseteostuse võimalusi ja meeldivaid suhteid töökaaslastega.

Arusaamad soorollidest on muutunud demokraatlikumaks ja suuremal määral võrdse panuse põhimõttest lähtuvaks. Selle näitena on saavutanud laiema kandepinna arvamus, et nii mees kui naine peab andma panuse perekonna sissetulekusse.

Sarnaselt arenenud lääneriikide elanikega on eestimaalased hakanud pere ja töö kõrval pidama üha enam oluliseks vaba aega ning sõpru-tuttavaid. Paari­kümne aastaga on kasvanud kaasatus ühiskondlikesse organisatsioonidesse, jäädes siiski oluliselt maha Lääne-Euroopa kodanikuühiskonna aktiivsuse näitajatest. Suurenenud on usaldus inimeste ja enamiku riigiinstitutsioonide vastu.

Võrreldes üheksakümnendate algusega väidab tunduvalt  rohkem inimesi end olevat õnneliku ja eluga rahul. Kõik need tendentsid viitavad Eesti elanike vaimse keskkonna rikastumisele, mitmekesistumisele ja läänemaailmaga sarnasemaks muutumisele.

Samas tuleb tõdeda ka vastassuunalisi arenguid. Üha enam inimesi tajub paratamatusena seda, et juhtimine töökohtadel on muutunud autoritaarsemaks – suurenenud on nende arv, kes leiavad, et ülemuse antud tööjuhiseid tuleb järgida ka siis, kui nendega täielikult nõus ei olda.

Vähenenud on poliitika tähtsaks pidamine ja sellest rääkimine, mis on ilmselge märk süvenevast poliitikast võõrandumisest. Kasvanud on sallimatus «teistsuguste» inimeste suhtes – üha enam on neid, kes ei sooviks oma naabriks immigrante-võõrtöölisi, teisest rassist inimesi, islamiusulisi või suuri perekondi.

Niisugused tendentsid annavad tunnistust ebakindlusest, vaimsest surutisest ja vähesest avatusest, mis eristavad meid endiselt Lääne-Euroopast ja Põhja­maadest.

Teisalt kõnelevad need ühiskonna väsimusest ja tardumusest – pidev pingutamine väliste eesmärkide, nagu Euroopa jõukamate riikide hulka või eurotsooni jõudmise nimel on kohati viinud seisundini, mis meenutab sportlase finišieelset kangestust: soov sihile jõuda on suur, kuid lihased ei kuula enam sõna ja lahedast enesetundest pole juttugi.

Piiririigi paradoksid

Eesti kui piiririigi vaimset keskkonda kujundavad nii ida kui lääne mõjud. Kultuuriharrastuste suure populaarsuse ja kultuuritarbimise aktiivsuse poolest oleme lähedased Põhjamaadele ning eristume teistest Ida-, aga ka Lõuna-Euroopa riikidest. 2007. aastal läbi viidud «Eurobarometer 278» andmetes võib näha sarnasusi Eesti ning Rootsi ja Soome kodanike laulmise, tantsimise, pillimängu, omaloomingu ja muude kultuuritegevuste harrastamise aktiivsuses ning selgeid erinevusi võrreldes tunduvalt passiivsemate Poola ja Portugali, aga ka Leedu ja Läti elanikega.

Kui meie kultuuritraditsioonid jäävad elujõuliseks ning vaba aja väärtustamine ühe postmaterialiseerumise ilminguna süveneb, püsib Eesti kultuuriharrastuste ja -tarbimise vallas põhjala kultuuriruumis.

Samas lahkneb meie vaimulaad Põhja- ja paljudes Lääne-Euroopa riikides valitsevast mentaalsusest ühes olulises aspektis – teiste maade taustal erinevad Eesti meeste ja naiste väärtushinnangud üksteisest äärmiselt reljeefselt. 2008. aasta elanikkonnaküsitluse «Mina. Maailm. Meedia» andmetel peavad Eesti mehed tähtsamaks edukuse ja progressiga seotud väärtusi, nagu võimu omamist ja tehnoloogia arengut.

Naised hindavad kõrgemalt pea kõiki teisi väärtusi, sealhulgas turvalise keskkonna, tervise, vaimse heaolu ja isiksuse harmoonilise arenguga seotud ideaale.

Seega on meeste väärtusmaailm võrreldes naiste omaga ühekülgsem ja pingestatum. Meeste ideaalide-huvide kitsam suunitletus väljendub ka kultuuritarbimises ja elulaadis. Naiste jaoks on enamik vaimseid harrastusi, eriti lugemise, teatri ja muusikaga seotud hobid, olulisemad kui meestele, kes tunnevad suuremat huvi üksnes arvutikunsti, spordi ja tehnika vastu.

Meeste ja naiste väärtusmaailmad lahknevad Euroopa sotsiaaluuringu (2008) andmetel suurel määral ka Bulgaarias, Poolas, Sloveenias ja Venemaal, olles üksteisega sarnasemad eelkõige Norras ja Rootsis, aga ka Belgias, Prantsusmaal, Suurbritannias ja Šveitsis.

Seega määrab piiririigi meeste vaimulaadi iseäralik paradoks: püüdlustes olla iga hinna eest läänelik macho, tõrjudes pehmemaid ja naiselikumaks peetavaid väärtusi ja kultuuriharrastusi, sarnaneb keskmine Eesti mees, sellest enesele arugi andmata, hoopis endise sotsialismileeri meestega, mõjudes pigem idaeuroopaliku mužik’una.

Võimegi oletada, et reljeefsed erinevused Eesti meeste ja naiste vaimulaadis tulenevad suuresti Nõukogude aja järelmõjudest. Sotsialistlikes riikides kehtis sooline võrdsus deklaratiivselt, ametliku retoorika tasandil, jõudmata ühiskonna võimustruktuuridesse ega argipraktikasse.

Eesti siirdeperioodi ideoloogias võis samuti tajuda erinevaid ootusi sugupoolte suhtes – kui naistelt oodati eelkõige kultuuritraditsioonide hoidmist ja rahvuskehandi taastootmist, pandi meeste õlgadele riigi uuesti ülesehitamise, majanduskasvu ja Eesti Nokia leidmisega seotud lootused.

Suurim probleem sedavõrd soolistatud ootuste ja ideaalide puhul on, et edukuse ja progressiga seotud eesmärkide luhtumine majanduskriisist tingituna mõjub tõenäoliselt laastavamalt just meeste elukvaliteedile ja tervisele, kuna alternatiivsed ideaalid ja huvid, millele toetuda, on meeste väärtusilmas vähemal määral esindatud.

Muutuste ootuses

Kui ühiskond soovib oma vaimulaadi muuta, pöörduvad pilgud uue põlvkonna poole. Senised uurimistulemused kiireid muutusi Eesti vaimses keskkonnas ei ennusta.

Näiteks pole küsitluse «Mina. Maailm. Meedia» andmetel võimalik rääkida kahe sugupoole väärtuspiltide ja elulaadi märgatavast lähenemisest 15–29-aastaste põlvkonnas. Sama kinnitavad ka 2007. aastal läbi viidud Tallinna koolilõpetajate väärtusteuuringu tulemused.

Neiud hindasid noormeestega võrreldes kõrgemalt enamikku haridusväärtustest, sealhulgas, elu ja maailma paremat mõistmist. Noormeestele olid õppimise eesmärkidest tähtsamad elus kergemalt läbilöömine, ettevõtete loomine ja juhtimine ning puhtamale ja kergemale tööle asumine.

Vastuoksa ootustele ei ole muutuste tuuli kaasa toonud ka noorte seas ülipopulaarsed uue meedia keskkonnad. Näiteks suhtlusportaali Rate populaarsuse edetabelites troonivad noored, kes üritavad oma profiilifotodel jäljendada meedia  loodud «ideaalse mehe» ja «ideaalse naise» stampkuvandeid.

Näiteks on «tähelepanuväärsete naiste» esisajas ülekaalus pikkade blondide juustega, napis riietuses saledad neidised. Ehkki internet pakub hulgaliselt võimalusi loominguliseks katsetamiseks ning normide ja stereotüüpide mugandamiseks või muutmiseks, kasutavad noored seda enamjaolt kehtivate väärtuste ja rolliootuste taastootmiseks.

Võrreldes eakaaslastega Soomes tunnetavad Eesti koolinoored vanemate edastatavates väärtustes olulisemana saavutusi ja edukust, vähem olulisena aga eetilisi ja sotsiaalseid väärtusi. Eesti õpilaste vanemate hulgas on võrreldes Soomega kaks korda rohkem neid, kes peavad laste arvates väga tähtsaks head õppeedukust. Viimane erinevus viib tõdemusele, et Eesti kooli liigset teadmiste- ja vähest väärtustekesksust tingib suurel määral vanemate surve ning siirdeühiskonna edukultus üldisemalt.

Selleks et nii nooremad kui vanemad põlvkonnad tunneksid end paremini, et meie elukvaliteet oleks kõrgem, tasub kriitiliselt hinnata meie ühiselt loodavat vaimset keskkonda. Lõputu kramplik pingutamine väliste edueesmärkide nimel ei ole ilmselt jätkusuutlik.

Alternatiiviks on suurem enesekindlus ja enesemeelsus, avatus, väärtuste paljusus ja tasakaalustatus, ka rohkemate kokkupuutekohtade lubamine meeste ja naiste vaimulaadis. Nende valikute teostamiseks on suured võimalused koolil, mis seisab väljakutse ees tegeleda tunduvalt enam väärtuskasvatusega ning arendada lisaks teadmistele ka eetilisust, kriitilist meelt ja loovust.

Artikkel põhineb «Eesti inimarengu aruande 2009» peatükil «Vaimne keskkond», mille kaasautoriteks on Inger Kraav, Marju Lauristin, Maarja Lõhmus, Andrus Saar, Andra Siibak ja Margit Sutrop.