Eesti läbi aegade kuulsaima geograafi Edgar Kanti üks uurimisfookusi oli alates 1933. aastal kaitstud doktoritööst Eesti kuuluvus Baltoskandiasse. Sealt on meelde jäänud Baltikumi käsitlemine geograafilise indiviidina.
Rein Veidemann: geograafilised indiviidid
22. märts 2010, 02:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugedes, kuidas Kreeka on euroalasse pääsemiseks võltsinud statistikat, kuidas seal streigitakse sellepärast, et tuleb hakata osutatud teenuste eest kviitungeid kirjutama (!), kuidas Saksamaa nõuab, et kaalutaks võimalust arutult üle jõu elavaid riike euro-alast välja arvata, leian, et Euroopa Liit üksnes riikide majanduspoliitilise liiduna ei jõua kaugele. Äsja on seda möönnud ka eurokatlale märksa lähemal seisev Ahto Lobjakas: «Kunagi laguneb kõik, ükski rahaliit pole püsinud ilma poliitiliseta ja ELgi pole igavene» (PM 19.03.10).
See «igavene» võib osutuda lähemal olevaks, kui soovime. Euroopa Liit võib olla küll katse ületada üksteisega pidevalt sõjajalal olnud riikide ajalugu, aga geokultuurilised erinevused jäävad varjutama ka kõige kirglikumalt taotletavat konsensust.
Kui tahetakse jätkata riikide liiduna, tuleb varem või hiljem föderalismi ehk Euroopa Ühendriikide sein ette. Eesti peab sel juhul loovutama suurema osa riigiasjade valitsemisest Brüsselile. Kuni püsib mälestus ENSVst, vaevalt ükski poliitiline jõud selle peale läheb. Märksa mõistlikumaks võimaluseks on liikuda Euroopa Liidu kui «geograafiliste indiviidide», geokultuuriliselt lähedaste koosluste liidu poole.
ELi Põhjala mõõtkavast on juttu küll olnud, ent seda tuleks laiendada kogu Baltoskandiale. Mõistagi eeldusel, et ükskord saab ka Norrast ELi liige. Geopoliitiline rühmitumine ELi sees on juba praegu realiteet: tuumik-Euroopa (Saksa – Prantsuse – Inglise telg). Samasugune realiteet on ka Visegrádi riikide (Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari) grupp. Majanduskriisi murelastena ELis on nimetatud PIGS-riikide rühma (Portugal, Itaalia, Kreeka ja Hispaania). Lisaks sellele ühendab kõnesolevaid riike Vahemere ühine kultuuriareaal.
Euroopa Liidu loosung «Ühtsus mitmekesisuses» on kaunis ideaal, aga kümnete riikide vaheline kompromiss on kui liiv rattarummus. Kui ühtsust hakataks käsitlema piirkondlike erinevuste keskmisena, kui põhilaua taga istuksid geograafilised indiviidid, vahest ollakse siis ka partneritena võrdsemad. Üks asi on, kas Eesti võtab sõna enda nimel, mis kõlab sosinana. Hoopis teine asi on, kui Brüsselis kõneleb ühehäälne Baltoskandia.