Allikakaitse ei seo üksnes ajakirjanikke. Justiitsministeeriumi seletuskirja järgi võidakse uusi seaduseparagrahve kohaldada isegi trükkalitele.
Mart Kadastik: nui neljaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab, et trükkal peab ülekuulamisel teada andma, kelle informatsiooni põhjal on lehelood kirjutatud. Miskipärast ei nõuta allikate paljastamist postiljonidelt.
Kus kired domineerivad, seal hakkab tervet mõistust ikka nappima.
Justiitsminister Rein Lang on allikakaitset seadustades rääkinud vajadusest ajakirjanikke kaitsta.
See jutt ei veena, sest ajakirjanikud ise ei ole säärast kaitset vajalikuks pidanud. Muidugi, ka vanglat võib käsitleda kaitsena – näiteks vihma ja lume eest.
Oletagem, et ajakirjanikud ja peatoimetajad on tõesti nii rumalad, et ei suuda seaduse headusest aru saada. Miks siis autoriteetsed juuraeksperdid Eestist ja väljastpoolt on Langi eelnõu laitnud?
Riigiprokuratuur juhtis tähelepanu sellele, et Euroopa Nõukogu on täpselt fikseerinud, millistel juhtudel tohib ajakirjanikult nõuda allika avaldamist (asjaolud peavad olema eluliselt tähtsad jne). Langi eelnõu võimaldab hoopis kergekäelisemalt allikaid kontrolli alla võtta.
Kuidas reageeris justiitsministeerium riigiprokuratuuri arvamusele? Lakooniliselt: mitte arvestada.
Isegi riigikohtu 11 ettepanekust arvestas justiitsministeerium täielikult vaid kolme. Rein Lang teab ise, mida ja kuidas teha. Kas ka meie teame? Mille või kelle vastu justiitsminister tegelikult sõdib?
Aastaid on Langi häirinud riigi- ja õiguskaitseorganite läbitilkumine, mis sügisel kulmineerus viisaskandaaliga. Senini on selgusetu endise siseministri Jüri Pihli roll Langi kahjustanud info lekitamises.
Igal juhul on Langi eelnõul küljes poliitiline mõõde: piirata nn tundliku informatsiooni ärakasutamist erakondlikus võitluses. Üllas eesmärk.
Kahjuks on Lang, kui teda tõesti on kannustanud soov Eesti poliitilist kultuuri juriidiliste vahenditega parandada, ohverdanud ajakirjanduse. Aga võib-olla ongi Langi peamiseks motiiviks viha ajakirjanduse vastu? Justiitsministri tige reaktsioon ajalehtede valgete külgede peale paneb seda oletust tõsiselt võtma
.
Kokkusattumus või mitte, kuid hiljuti tuli ka Soome justiitsminister Tuija Brax välja eelnõuga allikakaitset nõrgestada. Algatuse ajendas politseist avalikkuse ette jõudnud info, mis ei oleks pidanud sinna jõudma. Ent mõistes, et ühiskonnas pole üksmeelt, jätkus ministril tarkust eelnõu tagasi võtta. Töö jätkub, kirgede ja vihata.
Lang ajab oma asja nui neljaks edasi. Just see, poliitika kinnisideelisus ja poliitiku arrogants tekitavad ärevust. Nüüd juba rohkem kui allikakaitse ise.