Erik Terk: uute vedajate tulek

Erik Terk Foto: Toomas Huik

Eestis on kahjuks palju sellist mõtlemist, et kui kriis saab läbi, siis saab sama koha pealt edasi minna, ütleb Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi juht Erik Terk. Küsitles Sigrid Kõiv.

Millised muutused on rahvusvahelises konkurentsis tulemas?

Ennustatakse, et ELi osatähtsus maailmamajanduses väheneb kriisieelselt tasemelt, kui see oli peaaegu 30 protsenti, 2020. aastaks umbes 20 protsendini. Samal ajal suureneb Hiina, India, Brasiilia ja Türgi, mõnede ennustuste järgi ka Venemaa tähtsus.

Kontinentidest tõuseb Aasia kõrval esile Ladina-Ameerika. Viimase riikide osas on majanduste kasvu oodatud juba ammu, ent senini on selles regioonis valitsenud pigem arengupeetus. Kõik need on suured riigid, eksportijatena saavad nad tugineda nn mastaabiefektile.

ELi majandused ei kao muidugi kuhugi, suur osa selle maadest jäävad ka edasi rikasteks maadeks, aga see on rikkus inimese kohta, mitte koguprodukti ega kogunõudluse üldmass.

Neis riikides on tootmine suhteliselt kallis ja nad peavad spetsialiseeruma valdkondadele või funktsioonidele, kus see ei ole probleemiks. See tähendab, et väärtusloome ahelates võetakse kitsaid funktsioone: tootearendus, finantseerimine, tööstusliku tootmise asemel näiteks moeloome jne.

Kahjuks on meil Eestis liiga palju sellist mõtlemist, et kui kriis saab läbi, siis saab justkui sama koha pealt edasi minna. Et endised eksporditurud lihtsalt taastuvad. Tegelikult aga foon muutub ja endist viisi jätkata ei ole võimalik.

Kui maailmamajandusel on uued vedajad, meie jaoks suhteliselt võõrad, millise koha saab enesele Eesti ettevõtja?

Aruandes püüdsime me seda läbi mängida Hiinaga seoses. Kõigepealt – raske on uskuda, et üks Eesti ettevõtja läheb suurele Hiina turule ja lööb seal üksinda pauguga läbi. Siin on mitmeid lähenemisviise.

Üks on see, kui Eesti ettevõtjad lähevad koos riigi fokuseeritud ekspordipoliitika abil. See on raske, aga võimalik. Teise võimalusena võib püüda lülituda Skandinaavia ja Põhjamaade väärtusloome ahelatesse, kes Hiina turule lähevad.

Aga selleks peame suutma oma võimekust nendes ahelates hästi näidata. Kui me jääme endiselt nendeks, kellelt vahel allhanget võetakse, siis skandinaavlased meist kui partneritest huvitatud pole.

Kas meie maksusüsteem nõuab tõepoolest kardinaalset muutmist?

On oht, et Eesti maksusüsteem sellisel kujul pole enam jätkusuutlik. Me oleme elanud illusioonis, et on olemas mingi üks universaalne, hea maksusüsteem.

Tegelikult sõltub maksusüsteemi headus sellest, kas majandus parajasti kasvab või kahaneb. Meie maksusüsteem töötas teatud perioodil päris hästi. Nüüd, languse ajal, on suurem osa omaaegsetest eelistest miinused.

Meie maksundus lihtsalt ei jookse majandustsüklite vajadustega kaasa. Reaalsus on see, et kui pärast majanduskriisi jääb meie majanduskasv madalaks, siis praegune maksusüsteem ei suuda eelarvet rahaga varustada.

Kui majandus oli tõusul, siis aitas maksusüsteem seda ülekuumenemiseni piitsutada. Asi pole muidugi aga ainult selles, et me ei osanud õigel ajal maksusüsteeme korrigeerida.

Meie majanduspoliitika oli tervikuna liiga passiivne ja liiga üldine, vähe fokuseeritud. Oli ju selge, et majanduskasv, mida me kogesime, polnud terve ja kusagile mõistlikku kohta see ei viinud. Kuid valitsus ütles, et muusika mängib ja tants peab käima. Ning nii oligi.

Milliseid etteheiteid te ettevõtjatele kriisikäitumises teeksite?

Ei tahaks kritiseerida, aga olen kurb, et nii tugevat ümber­struktureerimist, nagu vaja oleks, pole ikkagi toimunud. Ma toon siin tihti näiteks köievedu, kus see on taktikaline küsimus, kas meeskond tõmbab või hoiab oma positsiooni.

Ettevõtjad on majanduskriisis püsinud sellel hoia-positsioonil: püüame kärpida, vähendame inimesi, elame üle ja hea elu hakkab jälle peale. Aga see pole adekvaatne käitumine, sest sellesama toodanguga pole ka pärast majanduskriisi lõppu enam pikka pidu.

Eriti suur on see probleem väiksemate kodumaiste ettevõtet puhul: paljud neist suudavad end vast natuke kohaldada, aga mitte kardinaalselt muuta, näiteks täiesti uut tehnoloogiat juurutada või muuta tugevalt toodanguprofiili.

Ümberkohandumise protsess kulgeb aeglasemalt, kui me seda tahaksime, paljudel pole selleks kahjuks vajalikke eeldusi ja võimalusi. Jutud, et majanduskriis on hea, annab laksu ära ja kõik kohanduvad ümber, pole päris adekvaatne, sest paljud ettevõtted ei suuda selle laksuga hakkama saada. Kes sellega hakkama saavad, väärivad muidugi tõsist kiitust ja esiletõstmist.