Marju Lauristin: hangumise ohus

Marju Lauristin Foto: Peeter Langovits

Keskkond on värske inimarengu aruande põhiteema: kriis kui keskkond; looduskeskkond; tööturu keskkond; kodukoht kui keskkond; vaimne keskkond; globaalne ettevõtluskeskkond.

Mida arenenum on ühiskond, seda olulisem on inimeste võimalus keskkonna kujundamisel kaasa rääkida, ning nagu näitab värske aruanne – see soov on inimestes märgatavalt kasvanud.

Rahulolematust tekitavad aga oodatust aeglasemad muutused, mis on sageli seotud vaimse keskkonna inertsusega – meie mõtlemisega –, mille muutmine pole võimalik ilma haridussüsteemi ja meedia sihipärase tegevuseta.

Eesti inimarengu suunamine viljakamale rajale sõltub sellest, kui palju me panustame põlvkondade vahetusse, mis omakorda nõuab suuremat tähelepanu väärtuskasvatusele ja kodanikuharidusele.

Tänavuse inimarengu aruande lähtekohaks on, et Eesti kiire majanduskasv polnud seotud ühiskonna jätkusuutlikkuse kasvuga. Majanduse struktuursed probleemid ning majandus- ja sotsiaalpoliitika nõrkus võimendusid üleilmse kriisi saabudes.

Eesti muutus üleöö üheks kõige kiiremini kahaneva majanduse ja suurima tööpuudusega riigiks. Suur tööpuudus, mille püsimist ennustatakse vähemalt aastani 2013, on eriti ohtlik meie inimarengu nõrgimale lülile, rahva tervisele ja eriti meeste oodatavale elueale.

Samuti toob see esile meie muidu kiidetud haridussüsteemi paindumatuse reageerimisel tööturu muutustele. Tööpuudus ähvardab laste heaolu kümnetes tuhandetes peredes, samas kui range rahanduspoliitika eelistamine sunnib meid oma, Euroopas väikseimaid, sotsiaalkaitse kulutusi veelgi piirama.

Ka majanduse elavnedes ei lange iseenesest ära teravad küsimused: kuidas rahastada sotsiaalkaitsesüsteeme, kui maksubaas pole jätkusuutlik? Kuidas vältida ebavõrdsust ligipääsul kvaliteetsele haridusele, mille põhjusteks omakorda on sotsiaalmajanduslik kihistumine ja puudulik regionaalpoliitika?

Inimarengu aruanne ei ole pelk probleemide loetelu. Me analüüsime, kuidas muuta Eesti ettevõtluskeskkond paindlikumaks ning sobivamaks kõrgema lisandväärtusega teenuste ja toodete loomiselt, kuidas suurendada ettevõtjate valmisolekut ja võimet tegutseda kultuuriliselt kaugematel turgudel ja töötada sujuvamalt koos lähinaabritega.

Maksukeskkond vajab ümberkorraldamist, et majanduse tsüklilisuse võimendamise asemel toetaks see tasakaalukat majandusarengut. Arvestades Eesti arengut survestavat rahvastiku kahanemist ja vananemist, peaksid nii avalik kui ka erasektor ühendama oma ressursid ühiseks võitluseks inimvara kadudega, mida põhjustab töötus, laste vaesus, noorte väljaränne, töötajate kehv tervis, madal kvalifikatsioon, motivatsioonipuudus.

Inimarengu aruandest selgub, et mitmes valdkonnas tulevad esile tardumuse ja stagnatsiooni märgid. Nimetan ainult mõned.

Piirkondlikud erisused kristalliseeruvad kahe keskuse ümber, millele kontrastiks on ääremaastuv perifeeria, kus ei suudeta pakkuda tänapäevast elukvaliteeti ja töövõimalusi. Põlvkondadevaheline ja põlvkonnasisene sotsiaalse mobiilsuse tase on madal ning päritud sotsiaalne staatus mängib liiga ülekaalukat rolli.

Sotsiaal­se kihistumise muster on jäigastumas, üla- ja alakihtide vahel kinnistuvad barjäärid. Endiselt jäigad on ka rahvustevahelised elukondlikud, professionaalsed ja kultuurilised barjäärid.

Haridussüsteem ja meedia taastoodavad iganenud soolisi kultuurimustreid, mille tulemuseks on meeste-naiste ebavõrdsus tööturul, poiste haridustee varajane hääbumine, ahelreaktsioonina meeste-naiste erinev haridustase, ebasümmeetriline positsioon tööturul ja peresuhetes.

Sotsiaalsfäär ei suuda tagada kehvemas keskkonnas kasvavatele lastele teistega võrdseid võimalusi oma looduslike eelduste arendamiseks.

Majanduslangus ja kasvav tööpuudus on esile toonud Eesti vähese institutsionaalse suutlikkuse erakorralistes tingimustes. Strateegilised tulevikuvalikud, innovatiivsed ideed ja head kavatsused takerduvad otsustusvõimetusse ja bürokraatlikku jäikusesse.

Riigi võimetus vajalikke reforme ellu viia, saavutada haldus- ja haridussüsteemi vastavus majanduse ja ühiskonna arengule võimendab omakorda ühiskondlikku hangumist, samal ajal kui majanduse uue tõusu jaoks on vajalik just ühiskonna suurem avatus ja uuenemisvõime. 

Euroopas arutletakse elavalt erinevate heaolumudelite jätkusuutlikkuse üle. Eestis nähakse selles kontekstis Soome mõjule vaatamata pigem liberaalse, isegi ameerikaliku mudeli elemente, millesse ootamatult lisandub perekeskse ja konservatiivse Lõuna-Euroopa mudeli jooni.

Kas selline areng vastab meie põhjamaise elukvaliteedi ootustele ja rahvastiku olukorrale? Milline majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitika sulam võimaldaks parimal moel arendada Eesti kasinat inimvara ning kindlustada meie sotsiaalne ja kultuuriline jätkusuutlikkus ka majanduslikult ja poliitiliselt karmistuvas globaalses keskkonnas? «Eesti inimarengu aruanne 2009» pakub mõtteid ja andmeid sellele küsimusele vastamiseks.

Euroopa riigina tuleb meil oma inimarengu mudel läbi mõelda ja selle elluviimiseks vajalikes muutustes kokku leppida.