Ain Aaviksoo: inimestesse panustamata ei tule uut arenguhüpet

Ain Aaviksoo. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Ilma kooskõlla viidud haridus-,majandus- ja tööturupoliitikata on kõik

lubadused tühi jutt, ütleb Praxise juht Ain Aaviksoo. Küsitles Sigrid Kõiv.

Milline on lähiaastate inimarengu perspektiiv?

Suurim proovikivi Eesti inim- ja ilmselt kogu ühiskonna arengule on kindlasti töötus. Seda öeldes ei taha ma, et see kõlaks kulunud klišeena või lihtsalt tüütu kaasnähtusena muidu igatpidi vahvas tulevikuperspektiivis.

Eesti on ületanud suurima töötuse taseme pärast taasiseseisvumist: 2000. aastal kasvas töötus 14,6 protsendini, möödunud aasta viimases kvartalis oli see 15,5 protsenti. Seejuures on tööpuuduse kasv olnud eriti märkimisväärne noorte inimeste (15–24-aastased) ja meeste seas. Töötuse kasv jätkub ka tänavu.

Kõige raskem on tööturule tagasi tuua kaua, üle 12 kuu tööta olnud inimesi. Eelmise majanduskriisi ajal hakkas nende arv märkimisväärselt kahanema alles majanduskasvu jõudmisel ligi kümne protsendini ning tööpuuduse vähenemisel alla kaheksa protsendi.

Tagantjärele hinnates oli Eesti selleks ajaks jõudnud ilmselt arengufaasi, kus jätkata polnud võimalik. Kas seekord osatakse tööpuudusest targemini jagu saada? Eriti oluline on lahenduse leidmine seetõttu, et töötuse negatiivne mõju tervisele väljendub enim just pikaajalise töötuse puhul ning suurema tõenäosusega eeskätt meestel.

Valitsuse prognoosi järgi peaks juba sel aastal töötus vähenema hakkama. Nelja aasta jooksul loodetakse töötuse tase vähendada 8,5 protsendini. See on väga julge ootus ja eeldab tööpuudusest väljatulekut vähemalt sama kiiresti kui pärast 2000. aastat. Seejuures majanduskasvu taastumist samas tempos ei ennustata.

Ekspertide hinnangul on tööpuuduse vähenemise võtmeks muutunud majandusstruktuur ehk põhjalikult uuenenud konkurentsivõimelised ettevõtted ja nende vajaduste järgi haritud tööjõud. Kuidas see peaks sündima?

Tuleb tunnistada, et majanduslikult headel aegadel oli kõigis haridusastmetes väljalangemine lubamatult suur. Põhikooli päevaõppe katkestas näiteks 2007. aastal enam kui 750 õpilast, aasta hiljem 500. Kui arvestada  juurde õhtu- ja kaugõppe ning ka gümnaasiumi pooleli jätjad, langes nendel kahel aastal koolist välja enam kui 2000 õpilast.

Kutseõpingud katkestas 2007. ja 2008. aastal enam kui 5000 õpilast, seejuures ligi pooled neist õppisid suurt edu nautinud sektorites, nagu tehnika, tootmine ja ehitus. Ilmselt loobuti seetõttu, et kiire teenistus kaalus üles korraliku elukutse omandamise vaeva.

Võib ju öelda, et palju ehitajaid oleks praegu liiast, kuid tegelikult on pea kõikides eluvaldkondades puudus oskustöölistest. Muu hulgas ka seetõttu, et tööandjate hinnangul ei suuda kutseharidussüsteem piisavalt ette valmistada vastavat tööjõudu.

Ka kiire euroraha pumpamisega välkkoolitusse pole võimalik välja arendada tihedat koostööd ettevõtlussektoriga või valmistada ette õpetajaid. See kõik nõuab aega ja sihikindlust.

Ent kui pakutav täiendus- ja ümberõpe ei vasta töökohtade vajadustele, ei pruugi raskustesse sattunud inimeste konkurentsivõime tööturul paraneda ning korduv tulemusetu täienduskoolitus osutub hoopis demotiveerivaks.

Kui jätta täienduskoolitus sidumata uute töökohtade loomiseks ettevõetavate meetmetega, on suur risk kaotada heitumise ja emigratsiooni kaudu väärtuslikke inimesi.

Inimeste arvu vähenemine kummitab Eestit endiselt, kuigi rahvastiku kahanemise tempo on viimastel aastatel vähenenud, jõudes peaaegu plusspoolele 2009. aastal.

Iseseisvuse taastamise ning kiirete majandusreformide hinnaks võiks arvestada 35 000 inimest – umbes sellises suurusjärgus inimesi oleks jäänud aastate jooksul elama, kui suhteline surmade arv oleks püsinud samal tasemel 1980. aastatega.

Samas pole selle kao hulka arvestatud Eestist lahkunud inimesi ning sündimata jäänud lapsi. Vähetähtis pole ka seik, et isegi majandusbuumi aastail lahkus Eestist enam inimesi, kui siia saabus.

Kokkuvõttes tähendab see, et avaliku sektori investeeringuid tööjõu kvaliteedi kasvatamisse tuleb teha veel väga pikalt ning teiste riikide kogemust arvestades pole põhjust eeldada, et Eesti suudab seda teha mitu korda väiksemate kuludega või hoogtöö korras.

Tase, kuhu Eesti on jõudnud, ei võimalda arenguhüpet enne, kui on investeeritud inimkapitali. Jutt, et nendeks investeeringuteks pole raha, sest midagi pole ümber jagada, tundub lapsik, kui jätkatakse eraisikute majaehitusele maksusoodustusi või suunatakse dividenditulu välismaale.

Ilma teostatava ja laialdaselt aktsepteeritud tulevikukujutluseta majanduse arengusuundadest, mis ulatuvad eurost ja tasakaalus riigieelarvest kaugemale, koos visiooni elluviimiseks vajalike haridus-, majandus- ja tööturupoliitikata on kõik juhtide antud lubadused viia Eesti edukate riikide hulka tühi jutt.