Kaia Kuusler: miks me ikkagi autot naabri hoovi ei pargi?

, jurist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaia Kuusler
Kaia Kuusler Foto: Pm

Kuigi kasutan parkimiskorraldajate teenuseid harva, häirib mind selle teema avalik väärkäsitlus ja sellest tulenevad pahatahtlikuna mõjuvad üleskutsed.


Kui kujutada ette bensiinijaama, kus puuduvad turvakaamerad ja teised kliendid, siis kui paljud meist tegelikult maksaksid tankimise eest? Olen üsna kindel, et väga suur protsent.



Sest isegi kui reaalsed sanktsioonid puuduvad, teame siiski, et peame käituma õiglaselt ja nende reeglite järgi, mida ühiskond meilt ootab. Õiglustunne aitab meil orienteeruda ja hakkama saada tohutu hulga juriidikaga, millega päevast päeva kokku puutume.



Alustame lepingute täitmist juba hommikul ärgates. Et õigeks ajaks tööle jõuda ja nõnda töölepingut täita, sõlmime transporditeenuse osutamise lepingu, kui bussiga sõidame. Poest toitu ostes oleme müügilepingu üks pool.



Üldiselt ei teadvusta me endale kokkulepete arvu, mida päeva jooksul sõlmime ja täidame. Paljude kokkulepete täitmine tundub loomulik ning meie õigus- (ja õiglus-) tunnetusele vastav.



Samasuguseks juriidilisi õigusi ja kohustusi kaasatoova käitumise näiteks on ka parkimine tasulisel parkimisalal. Eraõiguslikke tasulist parkimist korraldavaid ettevõtjaid kritiseerides on jäetud mulje, nagu ei oleks tegemist õiguspärase ettevõtmisega.



Tegelikult on vastupidi: parkimiskorraldus on lihtne näide igapäevases elus esinevast ja õiguslikke tagajärgi kaasatoovast kokkuleppest, mis on õiguspärane.



Parkimisfirmade kontseptsiooni aitab paremini mõista teadmine, et leping ei ole oma olemuselt ainult kirjalik dokument, vaid selleks võib lugeda mis tahes kahe isiku vahelist kokkulepet. Lepingu sõlmimiseks piisab, et üks pooltest pakub teisele teatud tingimused ning teine nõustub nendega.



Samuti võib lepingu sõlmida käitumise teel. Näiteks kaupa kassalindile asetades anname märku soovist sõlmida müügileping või parkides sõiduki tasulisse parklasse nõustume parklaoperaatori tingimustega.



 Enamasti tekivad küsimused kokkulepete õiguslikust siduvusest siis, kui oma kohustuse täitmine tundub ülemäära koormav või kui on järgnenud sanktsioonid. Sellised küsimused näitavad inimeste huvi nendega seotud õiguslike asjaolude vastu ja julgust enda kaitseks välja astuda.



Sellest hoolimata ei ole küsimused alati õiguslikult põhjendatud. Parimaks näiteks ongi siinkohal n-ö parkimisfirmade diskussioon ja parkijate kahtlused tehtud leppetrahvide õiguspärasuse suhtes.



Tegemist on suhteliselt lihtsa lahendusega: õigus teha leppetrahvi tuleneb üldjuhul parkimistingimustest, mida iga õiguspäraselt tegutsev parkimisoperaator on kohustatud parklasse nähtavale kohale paigaldama. Kui tingimusi pole nõuetekohaselt paigaldatud, puudub loomulikult ka õigus trahvi nõuda.



Seega on selliste ettevõtjate kontseptsioon väga loogiline ja midagi keelatut seal ei ole: kui muul juhul oleks kolmandatel isikutel keelatud eramaal parkida, siis tasu maksmisel on see lubatud. Tasumata jätmise korral on ka parkimine keelatud. Võrreldav on näiteks sõiduki parkimine kellegi hoovi.



Ka seda ei tohi teha ilma omaniku loata ning vaevalt tuleks kellelgi lugejatest mõttesse nii käituda. Pole oluline, kas hoov on ümbritsetud aiaga või mitte – kui omanik on arusaadavaks teinud, et tegemist on eravaldusega, ei luba seadus omavoliliselt sinna siseneda.



Võimalus mis tahes ettevõtmiste õiguspärasuses kahelda on inimese vabadus, õigus ning teataval määral ka kohustus, mis võimaldab ühiskonnal areneda. Kahetsusväärne on see, kui reegleid tõlgendatakse vastavalt omakasule ning ainult ühest vaatenurgast.



Seega tuleb ka meediast kõikvõimalikke soovitusi lugedes olla kriitiline. Kui näiteks anonüümseks jääda sooviv jurist annab foorumites nõu parkimistasu mitte maksta, siis ei pruugi alati olla tegemist isikuga, kel on kõikidest asjaoludest täielik ülevaade.



Parimaks juriidiliseks nõuandjaks on enamasti enda õiglustunne. Tankides inimtühjas bensiinijaamas, sõites hilisõhtuses bussis või seistes tasulisest parkimisest informeeriva sildi ees, tasub eelkõige endalt küsida, mida selles olukorras kõige õigem teha on.



Kaia Kuusler on jurist advokaadibüroos Arvisto & Koch
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles