Marti Aavik: võrratu reisisaatmine

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Miskipärast on reisisaatmist kujutatud ühtlaselt sündmustevaese loksumisena peatusest peatusesse.

Et toredatele ja tublidele, aga praegu hätta sattunud inimestele on leitud üks üsna mõttetu tegevus töö aseaineks. Keskmine pilt võib ju tõesti selline olla. Aga kui me juba teame, kuidas asjad üldiselt on, ei ole enam mõtet vältida äärmuslikke toone  pelgalt hirmust, et niimoodi tõde ära kaob.

Reisisaatmine nähtusena on andnud bussisõitudele juurde ühiskorterlikku aktsenti. Midagi sellest maailmast, kus tülid ei hõõgu tuha all, vaid neid lahendatakse kõva häälega ja innukalt. Kus avalik pole mitte üksnes joobnud korterinaabri lällamine, vaid ka tema paikapanek hoogsa tüliga, millesse sekkub hulgaliselt põnevaid kõrvaltegelasi.

Noored kunstnikuhinged tunnevad ennast neis oludes küllap mülkasse tõugatuna. Nad vaikivad ahistatult, unelevad maailmast, milles raamatukoguõhustik vaheldub sümfooniakontserdi ülevuse, šampanjakihina ja kõrgelennuliste mõttevahetustega – unelmais jäävad argised lõigud vahele.

Ja kui mõnest vaikijast saab tunnustatud kunstnik, ei oska ta kunagi päriselt leppida sellega, et ühiskorteri veidrused andsidki talle pileti paremasse ellu. Mille muuga oleks tal olnud maailma üllatada?

Reisisaatmine lisab värve, mida siinse maanurga loomingulised olendid saavad veel aastakümneid lõuendile kanda. Kasu on mitmekordne. Esiteks on hädalistel mõneks ajaks töö. Teiseks on otsustajatest aitajad lisanud – uskumatu, ent tõsi – vist just oma fantaasiavaeguse tõttu meie elukeskkonda vürtsi, mis ju ei peagi supis lihatükke ja klimpe asendama. 

Enne reisisaatmise ajastut sekundeeris joodiku lalinale ninakirtsutajate koor. Kõvahäälsele teismelisele hüppas peale vanamees, kelle arvates tema ajal käituti paremini.

Vanamees on ikka alles, aga hurjutab nüüd reisisaatjat, miks tema korda majja ei löö. Seda on palju huvitavam jälgida. Nagu piljardis, kus ei saa… ütleme, punast kuuli otse auku lüüa, vaid peab esmalt tabama valgega rohelist, mis peab minema vastu kollast jne.

Nägin üht väga innukat reisisaatjat. Igas peatuses jooksis ta trepi juurde aitama daame, keda ta väetiteks pidas. «Tänan, ma saan praegu veel ise,» ütlesid prouad kui ühest suust.Näol piinlikkusesegune naeratus.

Asjaolu, et üks töö võib olla mingis üldisemas plaanis mõttetu, ei tähenda veel, et see oleks lihtne. Ikka tuleb otsida tasakaalu, nagu enamjaolt igas ametis. Reisisaatmine võib olla keskpärasest koolitusest parem. Võtke need tublid inimesed päris ametitesse!