/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2009/12/16/283686t1h7531.jpg)
Et lugejal oleks kohe selge, millest tuleb juttu, siis teatan, et olen rahvusreporter.
Raimu Hanson: tippteatrite isetegevus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ah? Et äkki... Ei, ei ole suurusehullustuses. Ei ole ka uisapäisa öeldud. Võtsin selle austava tiitli endale eile, kui olin asja üle pikalt järele mõelnud. Minu eneseülenduse põhjused on teatraalsed, täpsemini – seotud teatritega.
Esmaspäevases Tartu Postimehes ilmus minu lühiintervjuu kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Tõnu Lensmendiga, ajendiks asjaolu, et draamateater reklaamis end läinud nädalal lausega «Parimad elamused parimatelt etendustelt rahvusteatris». Lehelugeja või raadiokuulaja võis järeldada, et draamateater on saanud rahvusteatri tiitli.
Märtsi alguses kuulutas rahvusooper Estonia, et ta on nüüd ühtlasi Eesti rahvusballett. Estonia balletijuht Toomas Edur loodab rahvusballetina tegutsemisest 61-liikmelisele trupile suuremat iseseisvust, selle tagavat rahvusballeti oma eelarve ja sponsorid.
Kas tõesti on kultuuriministeerium neile kahele teatrile austava tiitli andmise kohta langetanud otsuse ilma avalikkusele lokku löömata? Ei ole. Nõunik Lensment kinnitas, et komisjon alles tegeleb statuudi väljatöötamisega. «Mis puudutab rahvusooperit Estonia, siis nende tegemised oma truppide nimetamise ja ümbernimetamise osas on seni olnud tugevalt omaalgatusliku iseloomuga,» märkis nõunik.
Mis siis on draamateatri ja Estonia truppide isetegevusliku eneseülenduse taga? Raha, muidugi raha! Ja mõelda, kuidas see veel välismaa keeles kõlab: Estonian National Ballet või Estonian National Theatre! Nii võib ju raha isegi rajatagustelt sponsoritelt küsida. Igatahes kodumaiselt maksumaksjalt loodab Estonia isetegevusliku tiitli võtmise eest saada 1,5 miljonit krooni.
Huvitav, et rahaasjades muidu osav Vanemuise juht Paavo Nõgene ei ole oma teatrit ülendanud. Annaks ju selleks põhjust näiteks ajalugu (1870 esimese eesti näidendi etendus, 1906 esimene eesti kutseline teater). Nõgene lihtsalt nendib, et Vanemuine ei kavatse end võõraste sulgedega ehtida.
Ometi on ennast ju nii lihtne nimetada kelleks ja milleks tahes. Näiteks Solarise keskuses tegutseb Tallinna Tantsuakadeemia. Nime järgi peaks olema kõrgem õppeasutus, asja lähemal uurimisel aga selgub, et on hoopiski koht kõigile tantsutrenni tegemiseks.
Jah, Vanemuine peab end samuti nimetama rahvusteatriks ning üksiti rahvusballetiks ja rahvusooperiks. Keegi ei pane pahaks, kui neid on Eestis mitu, nii arvan vähemalt mina, rahvusreporter Raimu Hanson.