Pärast II maailmasõja lõppu üritasid mõned üksikud Jaapani impeeriumi sõdurid Aasia džunglites veel aastakümneid võitlust jätkata ega uskunud vaenlase «valepropagandat», et sõda on läbi.
Argo Ideon: sammaldunud kaevikud
17. märts 2010, 00:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mingit osa Eesti Kongressi 20. aastapäeva puhul ilmunud sõnavõtte lugedes tekib tahtmatult eelnevaga sarnane paralleel. Needsamad tülid ja nääklused, mis olid päevakorral 1990. aastal, närivad osalistel ikka veel hinge ega taha vaibuda.
Kui Trivimi Velliste kirjutab Edgar Savisaare Rahvarinde loomisele viidates, et «on ju enesestmõistetav, et perestroikat juhiti Moskvast» (PM AK, 13.03), või Rein Ruutsoo teatab, et «Eesti Kongress ei teinud Eesti iseseisvuse saavutamiseks tegelikult peaaegu mitte midagi» (Pealinn, 15.03), siis pole tegu mitte üksi lähiajaloo sündmuste erineva hindamisega. Õigupoolest käib vaidlus ju selle üle, kes meist oli (ja on) õige eestlane. Kellele oleme tänu võlgu selle eest, et Eesti sai vabaks.
Teema selline püstitus on ju vägagi kirglik. Ja vaielda võiks vähemalt seni, kuni paar sündmuste vahetut tunnistajat veel elus. Pole siis ime, et suhteliselt triviaalne küsimus, kas Savisaare valitsuse 20. aastapäeva tähistamine toimub Toompeal riigikogu saalis või mingite vähem sümboolsete seinte vahel, omandab poliitilised mõõtmed ning lööb võimu ja opositsiooni vahelise eikellegimaa järjekordselt musti pilvi täis.
Aeg-ajalt tundubki, nagu oleksid Eesti poliitiliste lahinguväljade kaevikud, milles praegu istutakse, ikka veel täpselt needsamad mis 1990ndate algul. Mis siis, et «vaenlase» eest varju pakkuvad seinad on ammu sammaldunud ja pudenevad. Selliseid installatsioone võib kohata mõnes muuseumis näiteks Esimese maailmasõja väljapanekus, et külastajale jõuaks paremini kohale, mida võisid üle elada sõjamehed Verduni all. Laskud korraks palkseintega pimedasse auku, kusagil midagi sähvatab, seina taha peidetud kõlareist kostab vilinat ja püssiraginat ning oigeid.
Ajaloohuviline võib sellist atraktsiooni ju veidi jälgida, kuid paneb imestama, et kellelgi veel jätkub tahtmist mentaalselt niisuguses kaevandis kükitada – ning et väljaronimine käib ikka veel üle jõu.
Aeg-ajalt oleks tervendav mõelda sellele, et nii Eesti Kongressi juhtide kui omaaegse ülemnõukogu ja seal domineerinud rahvarindelaste parim hetk saabus ikkagi siis, kui Moskva putšist ajendatuna õnnestus nääklused ja vastuolud korraks ületada ning leppida kokku Eesti iseseisvuse taastamises ja Põhiseaduse Assamblee moodustamises. Kahju, et tolle hetke vaimu kohtab praegu Eestis nii harva.