/nginx/o/2010/03/15/332565t1h76eb.jpg)
Glamuurse kontserdiga tipnenud konkurssi «Eesti laul 2010» peetakse tulevikus teetähiseks eesti popkultuuris. Seda mitte kitsalt kahetisi arvamusi tekitanud võiduloo pärast. Teetähis on see konkurss seetõttu, et arendab meie kiratsevat muusikatööstust.
Eesti ülimadala rahvaarvu tõttu on meie ühiskond üks väheseid Euroopas, kus tegelikult pole spetsialiseerunud muusikatööstust. Selline tööstus ei koosne mitte inimestest, kes hobi korras muusikat teevad, vaid inimestest, kes teenivad sellega elatist. Süsteemi tugevus ei sõltu üksikutest tippudest, vaid püramiidi tüve ja aluse laiusest. Eesti muusikatööstus koosneb aga ainult käputäiest tippudest, sedagi majandusliku kindlustunde, mitte kvaliteedi või esteetiliste näitajate osas.
Kultuur ja majandus ei arene ainult suure huvi ja armastuse abil. Popmuusika ja selle tugistruktuurid on tõsised ettevõtmised, mis vajavad ressursse. «Eesti laulu» laadne konkurss kujutabki endast muu hulgas nende ressursside süstimist meie popkultuuri. Eetriaega, mis kohati on olulisemgi kui raha, jagatakse neile, kes kannavad kvaliteeti ja ideid, ent kel puudub kapital, millega end tarbijate tajuvälja tuua.
Eesti massikultuuril on aga paraku mitmeid erijooni, mistõttu annab isegi 21. sajandi teisel kümnendil tooni kitsas arusaam sellest, mis on popmuusika ning mis mitte. Nii-öelda alternatiivmuusika alla arvatakse tihti artistid, kes tegelikult vastavad igati popmuusika standarditele lääne kultuuriruumis.
Nii olemegi olukorras, kus ahtakesel muusikaturul takistab eesti popmuusikatööstuse arengut tarbijate endi umbusk. Tarbijaid ei saa sundida, sest nemad moodustavad turu, mis toimib vabatahtlikkuse alusel. Samas on õigustatud lootus, et tarbijat saab informeerida, avardada tema kogemustepagasit. Ning just sellega tegelebki «Eesti laul»
Mitte et popkultuuri arengut oleks tingimata vaja kanaliseerida, kuid vähemalt saab Eesti Rahvusringhääling oma hariva ja informeeriva olemusega olla popkultuuri ja -majanduse arengus progressiivne jõud. Selles suunas mõtles ilmselt ka ringhäälingu meelelahutussaadete toimetuse juhataja Mart Normet, märkides hiljuti, et «normaalne oleks, et avalik-õiguslik kanal loob ise standardeid». Üks selline positiivne standard, ehkki oma uudsuses veel pisut toores, on «Eesti laulu» näol loodud.
Kivi «Eesti laulu» kaelas on, et riigieelarvelise, ent progressiivse standardina ollakse hambus nii konservatiividel kui hetkemeeleolusid oma kasuks pööravatel populistidel, kes erinevail põhjustel konkursi ideestikuga ei nõustu. Mis saab sellest ja kogu kodumaise popkultuuri arengust edaspidi, sõltub juba ERRi juhtidest, rahakraanidest ja eestvedajate tahtejõust.
Sest kui me anname aega ja pühendume, on need samad «alternatiivsed» eesti laulud juba homme meinstriim ning meie muusikatööstus oluliselt tugevam.