Leon Glikman: võlavabastus eirab õiguskindlust

Leon Glikman Foto: Pm

Vandeadvokaat Leon Glikman imestab seadusekirjutajate üle, kes eelnõusid vorpides on valmis valimisedu nimel õiguskindluse põhimõtetest lihtsalt üle astuma.

Kinnisvaramullile järgnenud masu lõi soodsa pinnase õiguslikult ja majanduslikult toorestele ideedele, mille sõnumiks on väeti laenusaaja kaitsmine kurjade pankade eest. Meie seadusloomele omase sümptomaatilisusega püütakse õiguskindlust ohverdades kohandada sajandite jooksul paikaloksunud tsiviilkäibe reegleid vajadustele, mida tingib ajutine olukord.

Lihtsustatud hetkekäsitlustele sobivalt peetakse peasüüdlasteks pankasid, jättes arvestamata, et tehingud tehti ilma sunnita, vabaturu tingimustes ja kahe otsustusvõimelise poole poolt, kellest üks omab panga raha eest ostetud eluaset. Ja ärgem unustagem, et ka riik kujundas turgu iseenesest mõistliku ja vajaliku maksusoodustuse kehtestamise teel. Tõsiasi, et raske pole mitte üksnes kodulaenude saajatel, vaid ka pankadel ja ettevõtjatel, jäetakse ütlemata.

Kõigi seniesitatud eelnõude teljeks on riigi poolt eraõiguslikesse suhetesse sunniviisilise sekkumise teel pankade riskide suurendamine ja füüsilisest isikust laenusaaja kohustuste vähendamine. Nii üritatakse vähemvalgustatud valijate häälte võitmiseks eirata vabaturumajanduse sammasteks olevaid lepinguvabaduse ja pacta sunt servanda ehk lepingu kohustuslikkuse põhimõtteid.

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni algatatud asjaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu sisu ja sõnum on selge: kinnisasja hinnalangusest tulenevat riski peab kandma pank. Selleks soovitakse keelata pangal kinnisvara turuhindade languse tõttu kinnisasja väärtuse vähenemisel täiendava tagatise või võla osalise tasumise nõudmist. Lepingu ülesütlemisel ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja üleminekul pangale loetakse eelnõu järgi kogu võlg tasutuks.

Iseenesest ei keela seadus sellist lepingut sõlmida ka praegu. Niisugused lepingud on näiteks USAs tavapärased, ent selle vahega, et lepingutingimusi ei pane paika mitte riiklik sund, vaid mõlema poole tahe ja vabas konkurentsis kujunenud tava.

Paraku on lepinguvabaduse vägivaldne piiramine lühinägelik, sest krediidiasutuste likviidsuse aluseks on nõuete tagatus igas turuolukorras. Kui nõuded ei ole hüpoteegiga piisavalt tagatud, tähendab see, et pank maksis küll raha välja, ent tal puudub reaalne võimalus seda tagasi saada. Nii jääb pangale kaks võimalust – seada oma usaldusnormatiivid kahtluse alla ja tekitada likviidsusrisk või kodulaenu lihtsalt mitte anda. Esimene variant seaks ohtu nii hoiustajate raha kui ka rahasüsteemi stabiilsuse, teine aga pärsiks normaalset tsiviilkäivet, kasvataks intresse eelkõige konkurentsi vähenemise ja laenuturul riskide suurenemise tõttu, mis kokkuvõttes vähendaks kodu soetamise võimalusi.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on algatanud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse. Sõnum on üldjoontes sama, kuid nüansirikkam. Lisaks täiendatakse eelnõuga pankrotiseadust füüsilisest isikust võlgniku kohustusest vabastamise regulatsiooniga, mis võimaldab võlgnikul pankrotimenetluses juba ühe aasta jooksul kõigist võlgadest lahti saada.

Eelnõu sepitseb lõviosa riskide ülekandmist pangale ja laenuvõtja kohustuste kiirkorras lõpetamist panga arvel, mis päädib sellega, et pank peab kinni maksma võlgniku võlad. See on ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive. Kas tõesti usutakse lapsemeelselt, et raha tekib panka võluväel? Kas unustatakse, et pangad saadavad raha investeeringute, laenamise, hoiustamise ja muude maiste ponnistuste tulemusel?

Pangad on juba praegu hädas äriühingutega, kes ei suuda kohustusi täita. Eelnõu vastuvõtmine muudaks igasuguse võlasuhte füüsilise isikuga majanduslikult ohtlikuks, mis kammitseks majanduse ja üldise heaolu kasvu tuiksooneks olevat laenuturgu. On ilmne, et eelnõu koostajad ei ole analüüsinud muudatuse pikemaajalist majanduslikku mõju.

Viimasel ajal on räägitud ka kolmandast, võlakaitse seaduse eelnõust, millega kavandatakse luua eraldi füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetlus (saneerimismenetlus). Lisaks plaanitakse eelnõuga jadamisi muudatusi reas asjakohastes seadustes. Eeltoodust koorub plaan sekkuda privaatautonoomiasse ja pärssida pankade võimalusi säilitada oma likviidsus ja usaldusväärsus.

Kahtlen, kas eelnõu koostajad on arvestanud, et usaldusnormatiivide järgimine on vajalik mitte ainult pankadele, vaid ka näiteks vähekaitstud hoiustajatele ning majanduskeskkonnale üldse. Sedavõrd paljude seaduste vastuvõtmine ja korraga muutmine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning tekitaks pikema aja jooksul tohuvabohu kõigis õigussuhetes. Puusalt tulistamise meetodil tekitatud seadusemuudatuste tulv on selletagi omandanud kultuse mastaabi.

Kahetsusväärselt ei välista ükski eelnõu riigi sõnamurdlikkust ja mängureeglite muutmist mängu keskel. Riik andis lepingute sõlmimise ajal laenuandjatele kindluse, et tunnustab lepingute täitmise kohustust. Õigusriigi aluseks olevate õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtete kohaselt peab igaühel olema võimalik piisava selgusega ette näha, millise tagajärje üks või teine toiming kaasa toob. See tähendab võimalust käituda negatiivset tagajärge vältivalt.

Keegi ei olnud ju äriplaane tehes ja tehingutesse astudes arvestanud, et lepingutingimusi hakatakse üllatusliku riikliku järelsekkumise teel tagantjärele muutma. On ilmne, et paljud kodu soetamist võimaldanud laenud oleksid jäänud sootuks andmata. Ei ole vaja olla prohvet, et ette näha võlgnike ja võlausaldajate suhete kreeniminekut, panganduse stabiilsuse löögi alla seadmist ja välisinvestorite huvi kahanemist.

Nagu oli karta, nii kasvas algsest soovist kaitsta üksnes kodulaenu võtjaid välja plaan muuta õiguskeskkonda palju ulatuslikumalt, kujutades endast hiilivat rünnakut vabaturumajandust tagavatele põhiseaduslikele väärtustele.

Esiteks, muudatusettepanekutest kumab läbi hooldusriigi ideoloogia, mille järgi on kodanik riigi eestkostet vajav otsustusvõimetu subjekt, kelle vigu peavad riigi survel ja hetkevajadusest tingituna kinni maksma vastutustundlikult käitunud maksumaksjad ja hoiustajad. Paraku, vabadus tähendab ka õigust teha valesid otsustusi ja vastutada nende eest.

Teiseks on eelnõu autorite lähenemine silmakirjalik. Kui peetakse võimalikuks pankade nõuete sunniviisilist ümberkujundamist eraisiku kasuks, miks ei osuta riik sama lahkust oma nõuete, näiteks trahvide ja maksude puhul? Kui niiviisi põhiõigusi arvestamata edasi minna, kas saame välistada, et ülejärgmiseks sammuks on näiteks ametnike palkade väljamaksmise hetkevajadusest tingitud vara konfiskeerimine eraisikuilt või eraettevõtetelt?

Seadusi tohib muuta nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Iga muudatuse eel peab kaaluma majanduslikke tagajärgi, mõju põhiõigustele ja usaldusele riigi ja õiguskorra suhtes. Kui nendest variantidest üldse mingeid muudatusi kaaluda, siis mõistlik oleks esmalt menetleda üksnes pankrotiseaduse muudatusi, mille eesmärgiks oleks hoolsalt ja heas usus tegutseva võlgniku olukorra kergendamine.