:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
/nginx/o/2009/02/22/138152t1h26ca.jpg)
Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et Rahvaliit on kohalikul tasandil nokitsedes jäänud suhteliselt eemale kõige suurematest riigi ees seisvatest küsimustest.
Mihkel Mutt: kiduneb, aga ei kao
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas see, mis toimub Rahvaliiduga, on paratamatu? Ega vist. Vägisi tikub pähe võrdlus Maalehega. Mõlemal oleks nagu seost eestlase jaoks nii olulise, samas nii ebamääraseks muutunud nähtusega nagu «maa».
Maaleht ei kirjuta ju peamiselt sellest, millal õige aeg külvata või kust saada odavamat väetist. See on universaalleht, mida loetakse kõige erinevamates ühiskonnakihtides. Ka Rahvaliit pole maapartei. Maarahvas on meil olemas, aga eeskätt selles tähenduses, et nad ei hinga linnalämmustega solgitud õhku. Nad pole talupojad, vaid enamasti väiksemate linnade ja asulate elanikud, kelle probleemid suurel määral kattuvad kõikide teiste omadega.
Miks siis kuulub üks meie edukaimate väljaannete hulka, teine aga vangub? Ei usu, et selles oleksid süüdi maavahetusskandaalid. Rahvas, kelle lemmikkangelaseks on rehepapp (sellisena, nagu Kivirähk on teda kujutanud), ei saa neid ülemäära taunida (kui, siis ainult vahelejäämist).
Rahvaliidu formaadis, «kohalikus tasandis» on tema tugevus (meenutagem Jaak Alliku esitatud statistikat, kui mitmes omavalitsuses on RL siiski ka praegu võimul või seda jagamas), aga ka nõrkus. Kohapeal nokitsedes on jäädud suhteliselt eemale kõige suurematest riigi ees seisvatest küsimustest.
Teiseks vangub Rahvaliit sellepärast, et tal pole juhte, kes need 10 000 mobiliseeriks, koondaks ja kehutaks. Niihästi suunitluselt kui mõneti ka sotsiaalselt baasilt on meil olemas sarnane erakond Keskerakonna näol. See, et kaduda võib Rahvaliit, aga mitte Keskerakond, tuleneb muu hulgas sellest, et Edgar Savisaare sünniaasta on 22 aasta võrra hilisem kui Arnold Rüütlil.
Juhi iseloomuomadused pole abstraktsed. Ühed ja samad jooned võivad olla kord plussiks, kord vastupidi, mõjuda isegi paroodiliselt. Arnold Rüütli rahulikkus, väärikus, flegmaatilisus ja kõnepruugi kohatine kantseliitlikkus meeldisid osale eesti rahvast väga, sest nende kandja sümboliseeris neile tükki Eesti lähiajaloost ja neid endid selle sees. Kaarel Rüütli on ka kiretu, aga kui teda kellegagi võrrelda, kerkib esmalt silme ette hoopis kunagise Sinise Erakonna, pärastise Demokraatliku Partei esimees Jaan Laas.
Mis mõju on toimuval Eesti poliitikale? Ülejooksikutest ma saan aru. Muidugi võiks otse öelda, et tahetakse kõrgpoliitikas jätkata, aga on karta, et senine meeskond langeb esiliigast välja jne. Aga küllap saavad kõik niigi aru. Maailmavaatega on nõnda, et kuidas kellegagi. Kui Tarmo Mänd, Arnold Rüütli ustav abiline, avastab oma karjääri lõpul, et tegelikult ta on ikka parempoolne, siis ei tea, kas nutta või naerda. Inimesed võiksid enda suhtes realistlikud olla. Kui näiteks Sõerd oli üldjoontes tegus minister, kellel võib veel poliitikasse asja olla, siis Mänd oleks küll võinud oma viimase riigikoguliikme palga ära oodata ning lahkuda võimaluste piires korraliku mainega.
Kui huvitatud võiksid ülejäänud erakonnad olla Rahvaliidu lagunemisest? Mida on parteivahetajatel kaasavaraks tuua? Üldlevinud versiooni kohaselt ei oleks Rahvaliit kujutanud eelolevatel valimistel konkurenti. Mingeid hääli võiks sealt nüüd teistele tulla, aga kas ülehüppajad ei tee oma marki vähemalt ajutiselt natuke täis, nii et nad ei tooks seekord kaasa suurt midagi?
Me muidugi ei tea, mida on neile lubatud. Oletame, et mõni neist mitte just erilistest häältemagnetitest polegi pooleteise aasta pärast oma uute erakondade valimisnimekirja ülaotsas. Kas ei peaks siis organitel tekkima kahtlus, mis oli nende tegelikuks tasuks?
Osa rahvast näitab praegu näpuga. Samas seda, kui jalgpallur vahetab klubi ja mängib homme oma seniste meeskonnakaaslaste vastu, ei peeta üldse imelikuks. See tähendab, et poliitikale omistatakse kõigele vaatamata veel mingit seost põhimõtetega.
Neil, kellele praegu toimuv ei meeldi, on täiesti võimalik reageerida. Ei usu, et RL läheb iselikvideerumise teed. Seega võib rahvas järgmistel valimistel hääletada massiliselt Rahvaliidu kandidaatide poolt, nii palju kui neid sinna selleks ajaks jäänud on.
Ka see võiks olla protestihääletamine. Nõnda saaksid karistada nii ülehüppajad kui ka nende vastuvõtjad. Ühtlasi saadetaks hoiatus tulevastele kargajatele. Ent seda loota oleks liiga ilus unistus. Parteivahetusega on nii, nagu vanasti öeldi kõrgkoolis teatava olukorra kohta õpilase ja õppejõu vahel: «Pool tundi häbi ja eksam on läbi.»
P.S. Kõik spekuleerivad Jaak Alliku ümber, mis siis minagi. Allik on poliitiline loom. Aga nagu juba öeldud, poliitik peab mingis meeskonnas mängima. Sõltuvalt Eesti ajaloost ja mitmest üldteada asjaolust pole Allikul palju võimalusi, kus olla. Igatahes ei läinud ta mu meelest Rahvaliitu sellepärast, et oleks sellesse kõrvuni armunud, vaid teiste võimaluste välistumise järel.
Miks üks või teine ei sobinud, seda mõelgu iga lugeja ise. Suurt osa etendavad selles isiklik slepp ja isikutevahelised suhted. Samas pole see ka nii vastuoluline. Nagu öeldud, pole Rahvaliit maameeste, vaid väiksemate paikade omavalitsuste partei. Arvatavasti osa lugejaid röögatab järgneva väite peale, aga Allik on Eesti-aegses poliitikas siiski olnud džentelmen. Ta on olnud ka aus mulk ning teinud selle kandi heaks minu meelest märkimisväärselt palju.
Nii et ka maal elamine või mitte elamine ei ole probleem. Aga kas oleks Allikul pärast Rahvaliitu enam kuhugi minna? Kardan, et mitte. Ja edaspidi pühendub ta (poliitikahuviliste suureks rõõmuks) täielikult kommenteerimisele.