Iivi Anna Masso: meie aja kangelased

Foto: Peeter Langovits

Politoloog Iivi Anna Masso kirjutab Vene inimõigusvõitluste veteranist Ljudmilla Aleksejevast – kangelasest, kes tõelust trotsides suuri asju liikvele ajab.

Sõnal «kangelane» on meile, kes mäletame veel nõukogude retoorikat, kahtlasevõitu kõla, ja see toob ka positiivsemas taustsüsteemis esmalt meelde sõjad, relvad ja langenud. Kuid totalitarismi analüüsinud filosoof Hannah Arendt ei ülistanud vabaduse tõeliste kangelastena mitte niivõrd suuri väepealikke, kuivõrd argiseid vapraid inimesi, kes keeldusid repressiivse masinavärgiga kaasa minemast ja püüdsid sellele omal väiksel moel kaikaid kodarasse ajada.

Selline kangelane oli vedurijuht, kes peatas rongi teel surmalaagrisse, või ametnik, kes ei nõustunud timukate käske täitma. Selline pealtnäha mõõtmatult väike, kuid ümbritsevat tõelust trotsides suuri asju liikvele panev kangelane on ka Ljudmilla Aleksejeva, 82-aastane inimõigusvõitluse veteran, kes läinud nädalal Tallinnas käis.

Praegune Venemaa ei ole totalitaar­ne möödunud sajandi hirmuvalitsuste moel, aga ta on ka Aleksejeva sõnul endiselt kaugel demokraatiast. Lääne leplikku, naiivset või eiravat suhtumist meie idanaabri autoritaarsusse on arvustanud mitmed demokraatlikult meelestatud venelased. Aasta alguses kritiseeris vene politoloog Lilia Ševtsova lääne ükskõiksust vene liberaalide pürgimuste vastu Foreign Policy veergudel. «Küll Venemaa ajapikku demokratiseerub. Te ei peaks liigselt kiirustama» – nii oli manitsenud neid üks tuntud Euroopa intellektuaal, võttes kokku paraku üsna laialt levinud suhtumise.

Ševtsova kurtis, et kui paljud lääne poliitikud suhtuvad Venemaa autoritaarsusesse ükskõikse pragmatismiga, siis erinevalt Nõukogude ajast on demokraatlikel venelastel nüüd raske isegi lääne intellektuaalidelt moraalset toetust saada. Lisaks kinnitustele, et Venemaa kohe-kohe kui nõiaväel demokratiseerub, on palju pruugitud argument ka see, et «suveräänne» demokraatia sobibki Venemaale kultuuriliselt paremini ja seetõttu pole mõtet venelastele «lääne väärtusi» peale suruda. Ljudmilla Aleksejeva arvates teenib selline argument otseselt autoritaarsete võimude huve – kui see suhtumine ei tule lihtsalt rumalusest.

Aleksejeva ise kirjeldab praegust Venemaad kui «pehmet autoritarismi», kus on olemas teatud sõnavabadus, teatud poliitilised vabadused, teatud isikuvabadused, aga kus suurt meediat ja tegelikku poliitilist otsustamist valitseb ebamäärane «võim», mida see näilik demokraatia ei kõiguta. Võib-­olla tunneb praegune võim seal end kindlamalt kui nõukogudeaegne, mis kartis paranoiliselt iga väiksematki vastuhäält?

Mõnevõrra üllatavalt jagab Aleksejeva siiski optimistlikumate läänlaste usku Venemaa demokraatlikku tulevikku. Aga 82-aastasele prouale oleks mõttetu rääkida, et tal tuleb seda aega kannatlikult ja passiivselt ootama jääda.

Aleksejeva nõuab kogunemisvabadust siin ja praegu, mille põhiseadus teoreetiliselt garanteerib, kuid mida praktikas tema sõnul ei ole. Iga 31-päevase kuu viimasel päeval kogunevad tema «paragrahv 31» liikumise aktivistid Moskvas Triumfi väljakul, et mainitud paragrahvi kohaseid õigusi nõuda. Märtsi viimasel päeval on meeleavaldajaid oodata juba 25 linna tänavatele. Aleksejeva usub, et kui liikumise eesmärk – tegelik kogunemisvabadus – saavutatakse, ei saa ka muid uuendusi enam peatada. Sest rahvas, kes mõistab tänavademokraatia jõudu, lihtsalt nõuab muutust.

Vastupidiselt ülalmainitud klišeele pole vanaproua nõus, et venelastele demokraatia loomu poolest ei sobi. Aleksejeva silmis on rahva poolt tulev surve ainus, mis Venemaad demokraatia poole sunnib liikuma, sest valimistega võimu välja vahetada ei saa ja võimude tegevuses – ka seadusandluses ega kohtureformis – ta positiivset muutust ei näe.

Peaminister Putini palju reklaamitud soosingut peab Aleksejeva mõtlematuse tulemuseks: kui küsimus esitada nii, et kaalukausil pole meedias idealiseeritud juhtide isikud, vaid nende teostatud poliitika, selgub, et tegelikult nende tegevus ei meeldigi rahvale.

Õnneks ei saa Aleksejeva külaskäigu põhjal vähemalt Eesti kohta öelda, et see väärikas vene inimõiguslane siin toetust poleks leidnud. Proua oli nädala superstaar, teda tervitasid president, parlament ja suur saalitäis kuulajaid Radissoni hotellis, ta oli meedia lemmik. Avatud Eesti Fondi suurepärane algatus toob loengusarja «Venemaa hääled» raames siia teisigi sealseid teisitimõtlejaid, ja varem on fondi kutsel Eestit väisanud ka kirjanik Vladimir Bukovski. Parimal juhul võikski Eestis kujuneda demokraatlike eestivenelaste osalusel välja liberaalne venekeelne kohtumispaik, mida Venemaal pole.

Sest teatud lootuskiirtest hoolimata pole vabadusega sealmaal asjad kuigi hästi. 82 eluaastat annab Aleksejevale mitte ainult otsustavust, vaid ka julgust. Ehkki ta on tegelenud vabadusvõitlusega Hruštšovi «sulast» ja esimesest Samizdatist saadik, ütleb proua, et 40-aastasena võiks ta täna kõhklema lüüa. «Nõukogude ajal me teadsime täpselt, mis võib juhtuda – võimalused olid vangla, sunnitöölaager või «kõige humaansem» variant, mis tabas teda ennast, väljasaatmine.

Kuid praegu on arvamatus täielik: sa ei tea, mis sinuga juhtub. Aleksejeva mängib võimukandjate ja ka meediaga, kuid on vägagi teadlik riskidest. «Inimene sureb ükskord niikuinii. Mahalaskmine on palju kergem kui näiteks pärast infarkti pool aastat haiglas vireleda,» tõdeb ta hirmu teemal kuivalt.

Ja samas ümbritseb humoorika, isepäise ja avalikkuse väge hästi tunnetava Aleksejeva tegevust teatud lõbususe oreool, mida rõhutab ta auväärne iga ja habras füüsiline olemus – see välistab vägivaldse jõuproovi kokkupuutel teda «korrale kutsuvate» võimu esindajatega.

Pärast Aleksejeva kinnipidamist vana-aastaõhtul «§ 31» meeleavaldusel – mis kajastus laialt lääne meedias – ironiseerib tema kunagine kaasautor Paul Goldberg New York Timesis, et proua küljes peaks olema miilitsatele hoiatussilt: «Seda inimest ärge parem puutuge. Ta paneb teid tundma end tõelise inimrämpsuna – sest te ju oletegi seda.» Kuid ehkki kokkupõrked võimu esindajatega, mida Aleksejeva nimetab viimaste «kasvatamiseks» («võimukandjaid on palju raskem kasvatada kui kodanikke»), saavad pealtnäha tragikoomilise vormi, ei tähenda see, et tema näol poleks tegu tõepoolest kangelasega, kes võitleb eluga riskides millegi eest, mille õigsusse ta usub.

Kui uurida Aleksejevalt Ševtsova kriitika valguses, mida eurooplased saaksid vene liberaalide toetuseks teha, on vastus selge: rääkida avalikkuses ausalt ja kriitiliselt sellest, mis Venemaal toimub.

Heldelt rahastatud propaganda maalib Venemaast väljas tegelikkusest tunduvalt demokraatlikuma pildi. Samamoodi hoiatab läänlasi sinisilmsuse eest ka filmimees Andrei Nekrassov äsjases Soome Yle intervjuus. Sealjuures on sinisilmsus lühinägelik, sest Venemaal oma kodanikega toimuv kajastub ka riigipiiridest väljapool. Ütles ju juba Aleksejeva kunagine võitluskaaslane Andrei Sahharov, et riik, mis ei austa oma kodanike inimõigusi, on potentsiaalselt ohtlik ka teistele riikidele.

Eestis on Vene-teemaline debatt traditsiooniliselt sinisilmsusest kaugel, kuid viimasel ajal on selles mustvalgsust, milles Ševtsova, Aleksejeva ja Nekrassovi taolised liberaalid varju jäävad. Meil vaieldakse, kas Venemaa on ohtlik või mitte, vaenlane või sõber, potentsiaalne ründaja või äripartner, kellele tuleks läheneda schröderliku pragmaatilisusega, et sõprusest kõikvõimalikku kasu kohe lõigata.

Sealjuures «sõpruse» eestkõnelejad tõrjuvad igasugust kriitikat kui tarbetut vaenuõhutamist. Meenutagem kas või Urmo Soonvaldi märkust Delfis – pärast idanaabri külastamist võõrustajate kulu ja kirjadega –, et Eesti Venemaa-kriitikat tootvat paranoia ja eelarvamused. Justkui poleks kriitikaks tegelikku põhjust. Sarnast nägemust on kostnud nii äriringkondadest kui mõnedelt poliitikutelt.

Sestap tuleb loota, et siin tänuväärselt laia kõlapinda leidnud Aleksejeva ei jää meelde lihtsalt meediaseksika kurioosumina, vaid et mälestus tema visiidist meenutab, mida ja miks Venemaal tuleb arvustada.

Venemaa autoritaarsuse all kannatavad eelkõige venelased ise, mistõttu autoritaarsuse ees omakasu lootuses silmi kinni pigistades näitaksime üles ükskõiksust nende vene inimeste vastu, kes tahaksid veidigi vabamalt elada või oma eluolu arendamisel rohkem kaasa rääkida – nende «meie aja kangelaste» vastu, kellele meile enesestmõistetavad õigused on seni veel pelk unistus.