Mahekeel: ei mingeid saasteaineid

Helju Vals Foto: Lauri Kulpsoo

Alustuseks tsitaat 5. märtsi Eesti Päevalehest: «See Eestis levitatav müüt, et siin on mingi partokraatlik kord, kus asjad otsustatakse mingites tagatubades, ei vasta tõele.»

Selle lausega, millest järgmisel päeval tehti kõva sõna Postimehes ja Õhtulehes, näikse meie justiitsministeerium tahtvat öelda, et parlament pole mingi kummitempel, kuid tema lause mõtet segab sõnake «müüt».

Ükskõik kelle tekstis, võta kuidas tahad, tähendab muinasmaiguline «müüt» petlikku kujutelma, väljamõeldist. Nõnda et kui me tsitaadi alguse viime lõpuga kokku, siis saame teada, et väljamõeldis ei vasta tõele. Kas seda oligi tarvis tõestada?

Kahju küll. Lootsin ministerkonnalt – eks nad ole meiegi riigis kõrgametnikud – leida näidet, millega täiendada emakeelepäeva pidulikkust, kuid ei läinud õnneks.

See päev – kord aastas! – on mõeldud emakeele püsivuse kinnituseks, ja püsimas tahaks ikka näha head eestikeelsust. Jätan nimme tagaplaanile õigekeelsuse mõiste, sest see «on meil, võiks öelda, väga laiali tallatud».

Nõnda ütles Wiedemanni auhinnaga vastpärjatud Ain Kaalep Sirbis Arne Merilaile, kui nad muu targa jutu sees arutasid õige keele ja hea keele vahet.

Kaalepi meelest kõlab, näiteks, «endiseid eestlaseid» õudselt, on aga täiesti lubatud, ametlik õigekeelsus lubab. Heakeelsus on õigekeelsusega vahel isegi vastuolus, kuid ta allub stilistikareeglitele, nõnda siis normingule.

Heakeelsusmõte on mind kokku viinud Mahepõllumajanduse Lehega. Isegi tartlastest teavad vaid vähesed, et see maja, kust juhitakse Eesti põlumajandust maheduse suunas, asub Tartus, täpsemalt Tuglase tänavas: Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus.

Päris alguses oli Eestis mahetalusid paarkümmend, nüüd on üle 1250, muud saavutused siia otsa. Ja kõige selle keskel troonivad kursuseõed Merit Mikk ja Airi Vetemaa, kellele nood ökoloogilised tehnoloogiad seal Tuglase tänavas alluvad.

Oma põllumajanduslehte tehes ei võta Merit ja Airi ette veaparandusi ega tekstikärpeid, nemad ütlevad: «Teeme mahedaks!» See tähendab lausete vabastamist ballastist, stambist ja kantseliidist, tühi- ja valesõnadest, nii nagu põllu- ja karjamaad ootavad vabastust saasteainetest, umbrohust, kõigest kahjulikust.

Suur- ja väikeametnikud ning ametnikuhingega haritlased tavatsevad ikka ja jälle kirjutada «vähenenud ressursside tingimustest», selle asemel et rääkida mõtteselgelt rahakitsikusest. Lihtsalt paha on väljend «figuuri korrigeerimisele suunatud treening» (teeme mahedaks: figuuritreening). Ja lihtsalt pentsik on Angela Aagi tõekuulutus (ÕL): «Ma nutan naisena oluliselt vähem kui varem» (moodne tobesõna «oluliselt»).

Mahekeelsus tahab olla heakeelsuse haru. Ta tahab olla osaline järjest hoogustuvas mahe- (öko-)liikumises. Seda hoogsust tõendab iga uus päev uute ajalehenäidetega, olgu või pealkirjades: «Ökomess», «Ökokodu», «Ökokott» (mitte plastist, vaid riidest kott), «Maheelektroonika», «Mahe Miksiko» (rahva lemmiktoode), «Mahekasvatatud kujundusroheline Vanemuises presidendi vastuvõtul»… Näiteid on jätkunud isegi mineviku tarbeks, kui mahe’t veel polnud: «Pauli alias Tibu (Roger Stahlman) on oma mahetoidukompsuga muidugi puhas Tõnisson» (meediakommentaarist ««Ühikarotid» kui Lutsu «Kevade»», PM).

Tuleviku tarbeks jätan valiku mahe-riime poliitpoeet Janek Mäggile: ahe (parsile kuivama pandud vili), jahe, lahe, pahe, rahe, tahe, vahe.