Martin Ehala: emakeeleoskus infoühiskonnas

Foto: Lauri Kulpsoo

Keeleteadlane Martin Ehala tõdeb hiljutise keeleoskuse hindamise uuringu valgel, et emakeeleõpetus vajab uuendamist.

Emakeele omandab normaalne laps mängeldes ja trükikultuurieelses ühiskonnas polnud mingit rohkemat emakeeleõpetust inimesele vajagi.

Raamatukultuur lõi vajaduse üldise kirjaoskuse järele ja see kujundas emakeeleõpetuse põhisuunad sajanditeks. Infotehnoloogia areng on nüüd tekitanud hoopis uue olukorra, mis ei avalda mitte üksnes pärssivat mõju kirjakeeleoskusele, vaid esitab emakeelepädevusele laiemalt veel uusi ja kõrgemaid nõudmisi lisaks ka.

Kõige otsesem kahjulik mõju kirjakeeleoskusele tuleneb kindlasti kultuuritüübi muutumisest. Kui veel pool sajandit tagasi pühendasid inimesed märkimisväärse osa oma vabast ajast raamatute lugemisele, siis alates televisiooni tekkest on audiovisuaalne meelelahutus raamatulugemist oluliselt vähendanud. Aktiivne raamatulugemine ei arenda mitte ainult lugemiseoskust ennast, vaid kinnistab nägemismälu kaudu ka õigekirjaoskust.

Veebisuhtlus ja blogimine on küll lugemise ja kirjutamise osatähtsust uuesti suurendanud, kuid suur osa veebis liikuvast tekstist on oma olemuselt suulise ja kirjaliku keele vahevorm, mistõttu pole sellest suurt kasu õigekeelsuse arendamisel.

Pigem vastupidi, sest tuleb õppida vahet tegema, millises olukorras tuleks kasutada korrektset kirjakeelt ja kus võib väljendada vabamalt. Emakeeleõpetuse seisukohalt tähendab infoühiskond seda, et raskem on õpilastes arendada head lugemis- ja õigekirjaoskust.

Et hinnata, milline on eesti noorte emakeeleoskus gümnaasiumi lõpetamise järel, tellis haridus- ja teadusministeerium eelmisel aastal uuringu ülikoolide esmakursuslaste keeleoskuse hindamiseks. Uuringu tulemused selgusid äsja ja on päris huvitavad.

Ilmnes, et esmakursuslaste emakeeleoskuse tase on väga ebaühtlane: hästi või väga hästi valdab eesti keelt umbes 20 protsenti ja rahuldaval tasemel umbes 55 protsenti, kuid umbes 20 protsendi esmakursuslaste emakeeleoskus on nii nõrk, et see päris kindlasti mõjub halvasti nende õppimisvõimele ja üldisele edasijõudmisele.

Uuring vaatles ka emakeeleoskuse osapädevusi: kirjakeeleoskust ja funktsionaalset keeleoskust (st võimet keelt edukalt informatsioonivahetuses kasutada). Selgus, et kirjakeeleoskus on mõnevõrra parem kui funktsionaalne keeleoskus.

See näitab ühelt poolt emakeeleõpetuse tulemuslikkust, teiselt poolt aga ka selle piiratust: funktsionaalse keeleoskuse arendamisele pööratakse koolis tunduvalt vähem tähelepanu kui kirjakeeleoskuse arendamisele.

Samas esitab nüüdisaegne infoühiskond funktsionaalsele keeleoskusele tunduvalt kõrgemaid nõudmisi kui endine industriaalühiskond, mille vajaduste järgi on kujunenud emakeeleõpetuse metoodika.

Erinevus tuleb sellest, et infoühiskonnas luuakse üha suurem osa väärtusi innovatsiooni kaudu, see aga eeldab eeskujulikke infotöötlemisoskusi, võimet uusi ideid levitada, koostöövõrgustikke tulemuslikult tööle panna ning pidevalt õppida ja ennast arendada.

Kõik need oskused põhinevad funktsionaalsel keelepädevusel. Ühesõnaga, tänapäeva ühiskonnas on kõige suuremad edulootused keeleliselt võimekatel inimestel.

Funktsionaalne keeleoskus on kindlasti arendatav ning võib arvata, et pikas perspektiivis osutuvad rahvusvahelises konkurentsis edukamaks need ühiskonnad, mis suudavad üldhariduskoolis arendada funktsionaalset keelepädevust kõige tõhusamalt.

See ei ole kaugeltki ainult emakeeleõpetuse küsimus, vaid puudutab kõiki õppeaineid, sest igas aines tuleb õpilasel tegeleda tekstidega, neist infot otsida, seda sünteesida ja oma tekstides väljendada. Ühesõnaga: iga õppeaine sisaldab endas informatsiooni töötlemise ja uue info sünteesimise komponenti, mis on innovatsiooni aluseks.

Võib arvata, et sedavõrd, kuidas tänu tehnoloogiale suureneb informatsiooni leidmise tõhusus ja kiirus, väheneb õppimises teadmiste talletamise osa (st päheõppimine) ja suureneb teadmiste töötlemise oskuse (st probleemilahendusoskuse) osa.

Nüüdismaailmas ei ole enam sedavõrd tähtis täpne teadmine, kuivõrd oskus seda teadmist sisaldavat teksti leida, võime sellest tekstist aru saada (olgu see ka tabelite, diagrammide või valemite kujul) ning selle põhjal uut teadmist sünteesida, keeleliselt väljendada ja edukalt kommunikeerida. Infoühiskonnas loob väärtusi uus teadmine, kuid vaid juhul, kui seda suudetakse edukalt levitada.

Laias laastus põhinevad kõik need oskused funktsionaalsel keelepädevusel, õigemini need kokku ongi funktsionaalne keelepädevus. Soome on funktsionaalse keelepädevuse arendamise vajadusest aru saanud juba mõnda aega tagasi, mis väljendub niihästi selle ühiskonna kõrges innovaatilisuses kui ka Pisa testi kõrgetes tulemustes. Kuigi ka Eesti õpilaste Pisa testi tulemused funktsionaalse keeleoskuse vallas ei olnud nõrgad, oli meie õpilastel oluliselt vähem tipptasemel tulemusi.

Väga heade tulemuste vähesust näitas ka kõnealune uuring (vaid kolm protsenti esmakursuslastest). Uuringust selgus ka, et erialade lõikes oli üks viletsamaid kasvatusteaduste esmakursuslaste keeleoskus, mis ilmselt hakkab mõjutama ka õpetajate keelepädevust tulevikus.

See kokku tähendab, et emakeelepädevuste arendamisele tuleb senisest suuremat tähelepanu pöörata nii õpetajate ettevalmistamisel kui ka üldhariduskoolis. Funktsionaalse keelepädevuse arendamise metoodika aga peaks kindlasti olema pedagoogiliste üldainete hulgas, sest selle arendamine on võrdselt nii emakeeleõpetaja kui ka teiste ainete õpetajate ülesanne.

Ka üldhariduskooli emakeeleõpetus vajab uuendamist, et muutunud oludes tagada noortele tänapäeva nõuetele vastav keelepädevus. Uuringust selgunud suur erinevus noorte keelepädevuse tasemes annab tunnistust, et praegune emakeeleõpetus ei suuda tagada kõigile gümnaasiumilõpetajatele vähemalt rahuldavat kirjakeeleoskust ja funktsionaalset keelepädevust. Mahajääjatega töötamine pärsib omakorda tugevamate edasijõudmist ja nii süvendab praegune süsteem keskpärasust.

Võõrkeeleõpetuses on aru saadud, et inimeste eeldused ja võimed on erinevad ning suures klassis ei ole võimalik keelt optimaalselt õpetada. Kõnealuse uuringu tulemused näitavad, et muutunud oludes ei ole ka emakeeleõpetus suures klassis efektiivne – väga hea keeleoskusega noori on piinlikult vähe ja väga nõrga keeleoskusega liiga palju.

See tähendab, et ka emakeeleõpetuses tuleks õpet hakata korraldama väikestes õpperühmades nagu võõrkeeleõpetuses. See võimaldaks parema arengukeskkonna nii võimekatele kui ka neile, kes vajavad edasijõudmiseks rohkem aega ja harjutamist.

Ilmselgelt tähendab emakeeleõpetuses väikeste õpperühmade kasutamine märkimisväärset lisakulu üldhariduses, kuid probleem on strateegilise tähtsusega ja vajab kindlasti ühiskondlikku arutelu.

Küsimus ei ole ju mitte ainult selles, kas me tähtsustame võõrkeeleõpetust enam kui emakeeleõpetust, vaid põhiliselt siiski selles, kuivõrd meie haridussüsteem suudab reageerida infoühiskonna arengule ja valmistada ette noori, kes on parimal võimalikul viisil ette valmistatud infoküllases keskkonnas toimimiseks.