Juhtkiri: ühe laevukese hukk

Foto: Urmas Nemvalts

Tippude lahkumine kinnitab Rahvaliidu lagunemist

Lekked parrastes, vesi tungib trümmi, rotid lasevad karjakaupa jalga ja sillas on kursi valinud, kuid hirmunud pilguga poisiohtu kapten, äsjane junga, kes lubab laeva vigastustest hoolimata sadamasse tüürida.

Nii võiks piltlikustada olukorda Eestimaa Rahvaliidus, kõrvutades erakonda laevaga. Eilne teade Tarmo Männi, Aivar Sõerdi ja Kaja Sepa lahkumisest kuulutab avalikkusele hukku selgemalt kui ükski varasem märk.

«Ajutine mõõn,» arvas erakonna ajutiseks esimeheks valitud Ester Tuiksoo, kui teatepulga tagasi astunud Villu Reiljanilt 2007. aasta aprillis üle võttis. Viimaste presidendivalimiste fiasko järel loovutati enam kui pooled senistest parlamendimandaatidest.

Kuid ei Jaanus Marrandi ega ammugi Karel Rüütli pole suutnud liikmete arvult üht meie suuremat ja pikaaegse parlamendistaažiga erakonda päästa. Midagi ei saavutatud Euroopa Parlamenti kandideerides ning mullu sügisel ei mindud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel oma nime(kirja)ga välja paljudes oma senistes tugikantsideski.

Rahvaliidu hädade peamine põhjus on üsna ühene – selle laevukese lasi põhja meeskond ise. Hoolimata osalisest verevahetusest ei suutnud ega tahtnud Rahvaliit lahti saada erakonna kauaaegse juhi ja kaubamärgi Villu Reiljani taagast.

Sisuliselt kiitsid Rahvaliidu juhid endiselt takka Reiljani kuulsale kallutatud jõudude retoorikale, seda olukorras, kus kohus juba kahes astmes mehe pistise nõudmises süüdi on mõistnud. Pealegi on Reiljanil soolas veel maadevahetuse protsess, jätkub ka Ester Tuiksoo kohtusaaga.

Mitut tuntud rahvaliitlast (Jaak Allik jt) on avalikult seostatud sotsidega. Omavalitsustes on aga palju neid erakonna liikmeid, kes seovadki end peamiselt kohaliku poliitikaga.

Neil pole mingit erilist vajadust kanda kuuerevääril rukkilille ja päikesega märki, eriti kui see mainet määrima kipub. Nad teavad, et osutuvad edukalt valituks ja saavad end teostada ka mõnda teise erakonda kuuludes. Kuid ilma nendeta ei maksa Rahvaliidul riigikogu valimiskünnise ületamisest unistadagi. See on lõpp.

Muidugi joostakse häälemagnetitele ja mõnel muul viisil kasulikele rahvaliitlastele tormi. Seda kinnitavad Keskerakonna viimased jõulised «maalkäigud».

Seda kinnitab Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali eilne avaldus, et Mänd & Co võetakse oravate sekka avasüli vastu. Lisanduv hääl annab pealegi koalitsioonile praeguses riigikogus taas napi enamuse.

Hinge vaakuval Rahvaliidul on moraalses mõttes kindlasti õiguski öelda, et Mänd peaks saadikutööst loobuma. Kuid need hüüded ilmselt ei ulatu päästepaadini, mis kandub kreeni vajuvast alusest üha kaugemale.