Oliver Lomp: Matrixi efekt

Oliver Lomp Foto: Toomas Huik

Usun, et kõik on näinud Hollywoodi kassahitte, nüüdseks end filmiklassikasse jäädvustanud «Matrixit» ja «Terminaatorit».

Need paljuski erinevad fantaasiafilmid annavad edasi siiski üsna ühesugust hoiatavat sõnumit: tehnika areng viib masinateni, mis lõpuks oma leiutajate üle domineerima hakkavad. Siiski üsna utoopiline mõte, või mis?

Vaadakem, milliste saavutustega inimene hakkama on saanud. Ilmselt ei vääri isegi mainimist, et veel sada aastat tagasi ei osatud kompuutritaolisest imevidinast isegi mitte unistada. Infotehnoloogia arenedes on meil peaaegu kõik toimetused võimalik arvuti taga ära teha.

Võime endale koju kätte tellida toidu, riided ja isegi enamiku pintsak­lipslaste tööasjadest saab arvutiga ära toimetatud. See kõik oleks ju tore, kui päevadepikkune klaviatuuri klõbistamine ja ühel kohal istumine meile kõikvõimalikke tervisehädasid kaasa ei tooks. Aga see selleks.

Viimasel kümnendil on eriti revolutsiooniliselt levima hakanud suhtlusportaalid. Kasutajate sõnul (tõsi, olen ka ise nende ohvriks langenud) on Orkut, Facebook ja Messenger täiesti geniaalsed väljamõeldised, mis hõlbustavad sõpradega suhtlemist.

Ja tõepoolest, kiirel ajal, kui on raske oma tihedas graafikus tuttavatega kohvitamiseks ruumi teha, saab ju virtuaalselt kõik jutud räägitud. Kuskil on aga ka MSNi andmebaas, kus osavam tegelinski kõik räägitud salajutud teada saab, ja mõnest simmanist üles pandud pildikesed on suhtlusportaalis samuti näha, näiteks sinu tulevasele tööandjale.

Ja uskuge mind, paljud tööandjad seda infot ka otsivad, rääkimata nendest, kes Orkutit profiiliomaniku vastu kasutada võivad (loe: kas või ajakirjanikud). Kuid samas, kui oled korralik kodanik ja millegi pärast häbenema ei pea – kuradile uudistajad, lasku aga käia!

Uue revolutsioonina on internetitaevasse tõusnud portaal Twitter, mis inimeste seas staaride eeskujul suurt populaarsust võitnud.

Lühidalt saab seal igaüks kirja panna oma mõtted, mõni paadunud fänn annab teada pea igast liigutusest stiilis «Kell on 14.00, istun kohvikus X», «Kell on 14.30, võtsin takso ja sõidan koju». Ehk siis jäädvustatakse globaalses võrgus iga oma hetk.

Arvestades kõiki neid viise, kuidas end avalikkusele lahtise raamatuna välja mängitakse, tekib küsimus, kas ei võiks kui mitte järgmiseks, siis üle-üle-ülejärgmiseks sammuks olla inimeste kiipimine.

Praegust sotsiaalmeedia eufooriat vaadates poleks ime, kui sellega nõustutaks vabatahtlikult. Ja kaugel see ulmeline masinate ülemvõim sellisest inimeste orjastamise viisist enam ongi …