Kuidas nimetatakse tänapäeval altkäemaksu ja pistise vastuvõtmist? Valga endine maavanem Georg Trašanov väidab, et kuues osas saadud ja Go Busi kassast pärinenud 130 000 krooni on vana võla klaarimine, aga kohtunik arvas seekord teisiti ja nimetas asju õigete nimedega.
Vaatasin Trašanovi pooleks aastaks päriselt türmi mõistnud otsuse ettelugemise ajal vasakule, et näha, kas mehe pilgus miski värahtab. Pilk oli paigas ja fokuseeritud. Alles siis, kui tuli hakata intervjuusid andma, tundus, et kohati oli Trašanovil klomp kurgus.
Trašanov ning tema endised semud Aivo Pärn ja Kalle Muru Go Busist võivad endale lubada häid advokaate ja suletud kohtuistungeid erinevalt õnnetutest ja vaestest, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. See on siiski ka kõik, mida nad endale praegu lubada saavad.
Varem võis Trašanov endale kõrge riigiametnikuna lubada ka altkäemaksu ja pistise võtmist. Olen endalt tihti küsinud, kust võtavad pidevalt avalikkuse ees esinevad suurettevõtjad endale moraalse õigustuse ajada räigeid skeeme kasutades firmasid pankrotti, petta riiki ning oma töötajaid ja partnereid.
Intervjuudest on ilmnenud, et sellised ettevõtjad peavad end ülejäänud kodanikest paremaks, sest nemad on juba loonud töökohti ja maksnud makse niigi palju. Nemad on enda arvates Eesti riigi alustugi ja sestap ongi neile rohkem lubatud.
Tavaline inimene ei saa ilmselt aru sellestki, kust võtab üks kõrge riigiametnik jultumuse roojata riigi mainele ning võtta pistist ja altkäemaksu. Võib vaid oletada, et 1990. aastast Valga maavalitsuses töötanud ja 2003. aastast maavanema kohuseid täitnud Trašanovi mõttekäik oli järgmine: mina olen staažikas ja tubli riigiametnik, kes teab, mis on minu alamatele siin Valgamaal parim.
Ja kuna ma olen veendunud, et Go Bus on parim – seda, et valgamaalased on talle uute busside eest tänulikud, kinnitas Trašanov ka ajakirjanikele –, siis võin ma endale selle eest lubada enamat kui riigi makstav palk.
Ja veel kuulus Trašanovi eneseõigustuse juurde kindlasti ka teadmine, et meie riigihankesüsteem on puudulik. Neid puudusi ta mõõduka tasu eest likvideeriski.
Kuskil seljaajus võis Trašanovit siiski kummitada ka mõte, et midagi on valesti. Et võib-olla on tema eelistusi mõjutanud pigem isiklikud suhted ja saadud raha. Aga inimene on leidlik ja võib enesekriitika hõlpsasti lämmatada, kui see ei too muud peale halva enesetunde.
Ilmselt vaagis Trašanov vahelejäämise võimaluste üle mõtiskledes ka viimaste aastate korruptsiooniprotsesse ja leidis, et vanglasse niikuinii ei panda.
Trašanov oli kapo juba korra kohtus seljatanud, kui viimane leidis, et Valga maavalitsus tegi Trašanoviga seotud firmadele paarisaja tuhande krooni eest makseid ja nii rikkus mees korruptsioonivastast seadust.
Riigiametnike vangisaatmine on Eesti õigusemõistmises muutunud haruldaseks ja Trašanov on selles reas suur erand. Ka kuus kuud, mis neljaks aastaks vangi mõistetud mehel tegelikult trellide taga tuleb veeta, on süstemaatilisele korruptandile kerge karistus – küsige seda suvaliselt inimeselt tänaval ja ta on sama meelt.
Ometi leidis kohtunik, et vangistust täies ulatuses rakendada ei ole vajalik. Sellest ei saa ma aru, sest samas rääkis kohtunik, et Trašanovi süü on suur juba ainuüksi riigi mainele tekitatud kahju tõttu.
Võib karta, et järgmise astme kohtud nudivad Trašanovi karistusest veel omajagu maha ja lõpuks ei peagi mees vangi minema. Jõudu ringkonnaprokurör Marge Püssile võitluses advokaatide armeega!