Politoloogi ja ajaloolase Jüri Ruusi sõnul vajasime 20 aasta eest nii Eesti Kongressi kui Rahvarinnet, sest just mõõduka ja radikaalsema lähenemise koosmõju vedas meid kõige valutumalt vabaduse suunas.
Jüri Ruus: vajasime nii Eesti Kongressi kui Rahvarinnet
13. märts 2010, 00:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähistame sel nädalal 20 aasta möödumist Eesti Kongressi kokkukutsumisest. Kui vaadelda meie taasiseseisvumisprotsessi tervikuna, siis kui oluline sündmus oli taolise esinduskogu kokkukutsumine?
Võib täiesti kindlalt öelda, et kui Eesti Kongressi poleks olnud, siis ei oleks ka Eesti vabariiki niisugusel kujul, nagu ta eksisteerib. Kogu poliitika magistraaljoon on, eriti 1990ndatel, läbi imbunud Eesti Kongressi ideedest ja varasemast ERSP tegevusest, mis andis tõuke ka kodanike komiteedele.
Eesti Kongressi eesmärk oli lasta seaduslikul kodanikkonnal taastada Eesti vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Oli see ikka kõige targem valik? Leedu andis näiteks kodakondsuse kõigile elanikele.
Ka Eestis oli tegelikult kaks suunda, mis tol ajal domineerisid. Üks oli Rahvarinde, hilisem Keskerakonna ja Edgar Savisaare suund. Teine oli Eesti Kongressi ja Eesti Komitee suund. Eesti suund, mis toetus rohkem institutsioonile, st enne okupatsiooni olnud vabariigile, on tegelikult leidnud järgimist ka Lätis.
Alternatiiv oli nullvariant nagu Leedus, aga see oleks andnud tolleaegsetes esindusorganites muulastele väga suure esindatuse, mida rahvusradikaalid ja tollane üldine meelsus ei tahtnud.
Peaülesanne oli ikkagi taastada Eesti vabariik. Restitutsioonile toetudes olid muulased paraku automaatselt mittekodanikud - isegi need, kes sündisid okupatsiooni ajal Eestis.
Eesti Kongressi nõudmised olid tolle aja kohta üsna julged. Kas ei olnud nii, et Eesti Kongress sai minna oma taotlustes äärmuslikumaks tänu sellele, et kõrval olid leebemad jõud nagu näiteks Rahvarinne?
Täpselt nii. Poliitika ei sünni vaakumis, vaid on mäng erinevate seisukohtade vahel. Kui üks suur jõud tuleb välja seisukohtadega, mis tunduvad liiga mõõdukad, hakkab teine paratamatult rohkem radikaliseeruma, nagu antud juhul Eesti Kongress.
Aga ma ei ütleks, et need kaks põhitegijat ei oleks omavahel koostööd teinud. Teatavasti kuulus ka Eesti Komiteesse osaliselt Rahvarinde tegelasi ja Rahvarinde liikmed osalesid aktiivselt kodanike komiteede liikumises. Neid kahte poliitilist jõudu ei saa teineteisest lahutada. Mõlemad andsid oma suure panuse Eesti iseseisvuse taastamisse.
Mis oleks võinud juhtuda siis, kui Rahvarinnet ei oleks olnud ning oleks olnud ainult Eesti Kongress ja teised radikaalsemad jõud?
Igasuguste radikaalide tegutsemine toob reeglina poliitilisel skaalal kaasa tasakaalustatud jõu tekke. Antud juhul olid ERSP, dissidentlus, Eesti Komitee ja komiteede liikumine suurel määral vastuseis või protest sellele poliitikale, mida ajasid tol perioodil EKP juht Karl Vaino ja Nõukogude Liit.
Oluline on just balansi saavutamine. Kui poliitiliste jõudude vahel ei ole tasakaalu, näiteks kui ei oleks olnud Rahvarinnet, siis võivad teised jõud muutuda liialt radikaalseks. Nii kasvaks ühepoolne arusaamine asjadest ja järgneks kiire polariseerumine.
Teatavasti olid tol perioodil Eestis Nõukogude väed ja raketibaasid. Mis oleks võinud juhtuda siis, kui rahvusradikaalid oleks hakanud näiteks ajama algusest peale väga rahvuslikku poliitikat, ilma et oleks olnud tasakaalustavat Rahvarinnet?
Nii et meil oli edu saavutamiseks vaja mõlemat?
Absoluutselt, mõlemat oli.vaja. Kui üks poliitiline jõud saavutab enamuse, tekitab see paratamatult protesti, sest ühiskonnas ei mõtle kõik ühtemoodi. Oluline ongi see, et erinevate inimeste mõtlemine oleks institutsionaalselt esindatud, näiteks Rahvarinde kaudu.
Sellest ajast on igal inimesel tavaliselt mõni isiklik seik või elamus meeles. Olite te ise toona pigem n-ö radikaalsemas või mõõdukamas tiivas?
Ma alustasin sel ajal sotsiaalteadlase teed. Mulle pakkusid huvi mõlemad suunad ning ma osalesin tegelikult mõlema üritustel. Näiteks olin 1988. aastal Vanemuise suures ringis (Tartu Ülikooli üks auditoorium - toim), kus räägiti MRP-AEG ja Lagle Pareki juhtimisel Molotovi-Ribbentropi paktist. See info oli kuidagi levinud ning kui me välja tulime, võtsid meid vastu miilits ja koerad. Õnneks nad siiski meie tegemistesse ei sekkunud. Samuti osalesin ma pea kõigil Rahvarinde kogunemistel, mis 1988. aastal olid. See oli väga põnev aeg.
Üks huvitav fenomen on ka see, et 1980ndate lõpu 1990ndate alguse jõudude jagunemine on kandunud edasi tänasesse poliitikasse. Miks see nii on?
Meil on olnud siiamaani üks Eesti vabariik. See, mis ja kuidas alguses toimus, jättis seega oma pitseri ka järgnevale perioodile. Nii Rahvarinne kui kodanike komiteede liikumine oli nimelt, nagu inglise keeles öeldakse, umbrella movement (katusliikumine - toim). Neist kasvas välja parteide spekter, mida me täheldasime 90ndate aastate Eestis.
Rahvarindest kujunes välja rohkem mõõdukas, tsentristlik suund ja Eesti Kongressist rahvus-konservatiivne suund. Siiamaani on need parteid olemas, nimesid ei ole mõtet nimetada.
Kas on märgata ka, et see ammune lõhe saab millalgi ületatud?
Eks ta saab kindlasti ületatud, sest uus generatsioon kasvab peale ja arusaamad poliitikast muutuvad samuti. Uue poliitikute põlvkonna, kes 20 aasta eest alles sündisid või olid väikesed ja kes sellest ajast suurt ei mäleta, abil abil ei räägi me võib-olla 10-15 aasta enam suurest vastasseisust parteide ja ideoloogiate vahel. Eks aeg teeb omad korrektiivid.