Kuressaare linnus.

FOTO: Peeter Kukk / Oma Saar

Kunstiteadlane Mai Levin kirjutab, et kompetentsi puudust maakonnamuuseumides praegu pole. Rahapuudus ja mure järelkasvu pärast aga küll.

Üks mu teravmeelseid kolleege tavatses öelda: «Mida rohkem kõik muutub, seda rohkem jääb kõik endiseks.» Kultuuriministeeriumi põhinõudeks muuseumidele on ja jääb külastajate arv ja kaasaegsus.



Mäletan, et Nõukogude ajal aitasid kunstimuuseumil külastajate plaani täita üsna olulisel määral – peale koolide ja garnisonide – üleliidulised turismigrupid. Välismaa turismigruppe käib meie muuseumides mõnel määral ju praegugi, aga üldiselt eelistavad välisturistid käia muuseumides omaette, kui neil just niisuguseid huvisid juhtub olema.



Kaitseväe vedamist muuseumi peetakse kindlasti aja- ja raharaiskamiseks, koolidega sujub koostöö natuke paremini, ehkki nii endastmõistetavaks kui vanasti ei peeta muuseumiekskursiooni enam neiski.



Ka välismaiste (Lääne- ja Kesk-Euroopa) kolleegide käest võib kuulda, et koolid tuleb muuseumi poolvägisi tirida, et külastajaid on vähem, kui võiks olla, ja et nende motivatsioon muuseumi tulekuks on üldiselt nõrgem, mida põhjendatakse muu hulgas ka humanitaarhariduse osakaalu vähenemisega ja õpetuse taseme langusega.



Kahtlemata on kõigi muuseumide tegevus suunatud eelkõige publikule, kelle muuseumi toomiseks mõeldakse hoolikalt läbi nii näituste kui ka ürituste programme. Seejuures peavad muuseumid arvestama nende käsutuses olevate, suhteliselt kasinate rahaliste vahenditega, seda isegi sponsorite leidmise korral.



Külastajate arvu järsk tõus vaba sissepääsu päevadel näitab, et huvi muuseumide külastamise vastu on siiski olemas, ühtlasi näitab see aga, et paljudele inimestele on 20–40 krooni (pensionäridele) või 25–75 krooni (täiskasvanu üldpilet) siiski säästmist vääriv summa. On intelligentseidki inimesi, kel on nii palju tööalaseid ja koduseid muresid, et nad pole veel jõudnud näiteks Kumu külastada.



Üsna suur on nii-öelda lootusetute hulk, kellest ei saa iialgi muuseumikülastajaid, seistagu kas või pea peal. Ernst Gombrich, muide, hoiatas juba ammu – läänes muutusid publikuprobleemid aastakümneid tagasi aktuaalseks –, et muuseumist pole õige teha järjekordset lõbustusasutust, et kultuuri juurde jõudmiseks peab inimene ise ka pingutama.



Üldiselt on meie muuseumid osanud mõistlikult ühendada oma tegevuse uurimuslikud eesmärgid vastutulekuga arvatavale publikuhuvile. Nagu filosoofid 20. sajandi algupoolel ennustasid, on reprodutseerimisvõimaluste täiustumine, veel enam aga arvutite levik tunduvalt vähendanud suhtlemisvajadust mis tahes originaalidega.



Selleks et tõestada originaalide ja nende süsteemsete ekspositsioonide nägemise kogemuslikku väärtust, mis asjatundjate silmis on väljaspool kahtlust, tuleb, paraku, teha võrdlemisi suuri kulutusi ruumile (arhitektuurile), ekspositsioonidisainile ja kõikvõimalikule propagandale, kontseptsiooni väljatöötamisest rääkimata, mida saavad teha ikkagi inimesed, kes eksponeeritavaid objekte kogu nende kontekstuaalses keerukuses tunnevad. Niisuguseid kulutusi aga võimaldab või ei võimalda riiklik kultuuripoliitika.



Aastaid tagasi olin Picardie’ muuseumis Amiens’is ja väikese Evreux’ linna muuseumis üllatunud suurepärastest arheoloogilise materjali ekspositsioonidest ürgajast varase keskajani, mis serveerisid seda harukordselt elavalt.



Tolleaegsete muuseumiehituste, -rekonstruktsioonide ja ekspositsioonide uuendamise taga joonistus, muidugi, kultuuriminister Jack Langi karismaatiline isiksus, aga ka Prantsusmaale üldiselt iseloomulik suhtumine oma kultuuripärandisse kui varasalve, millesse tuleb suhtuda hoolivalt ja loovalt.



Kohe tuli meelde Pärnu muuseum oma rikkaliku arheoloogiakollektsiooniga, millele panid 19. sajandi lõpul aluse baltisaksa teadlased ja entusiastid. Kuigi sellest kogust on Aldur Vungi aegses püsiekspositsioonis «11 000 aastat ajalugu» küllalt kõnekas valik, on 1960. aastatel «renessansiinimese» (Jaan Kaplinski väljendus) Omar Volmeri eestvõttel Aia tänaval ümberehitatud majas tuntavalt kitsas selle kaasaegselt mõjuka väljamängimise jaoks.



Provintsimuuseumidele on ehitatud uusi hooneid või õnnestunult kohaldatud vanu Soomeski. Näiteks Eesti kunstirahvale tuntud Pori kunstimuuseumi kõrval, mis hakkas tegutsema 1979. aastal oskuslikult restaureeritud-rekonstrueeritud pakkhoones, on seal ka 1888. aastal asutatud ja 1973. aastal spetsiaalselt ehitatud majja kolinud maakonnamuuseum – Satakunnan museo – , mis on, nagu Pärnu muuseumgi, uhke oma esiajaloolistele kogudele.



Nagu kohamuuseumide ekspositsioonid ikka, oli sealnegi mitmekülgselt hariv; avastasin sealt muu hulgas ühe Wedekindi «Karl XII portree «(Kraff­ti tüüp). Muidugi, võib ju väita, et see muuseum ehitati veel «vanal heal ajal», aga öeldavasti järgnevat praegusele masule taas buum, milleks tasuks end ette valmistada ja mõelda Eesti Rahva Muuseumile järgnevate projektide peale. Saadi ju 1990ndatel, Jaak Alliku ministriks olemise ajal, ehitada pärast põlengut üles uus Valga muuseum.



Ruumide ja kujunduste kõrval on muuseumides tähtsad ka inimesed, kes museaale «kantseldavad», neid inventeerivad, nende seisundit kontrollivad (muide, «tolmunud hoidla» mõistega ei peaks žongleeritama kultuuriministeeriumis, asutuses, mis on muuseumivarade säilitamistingimuste garanteerimise eest otseselt vastutav), neid restaureerida lasevad, kes teavad, kust üks või teine ese pärineb, kuidas see muuseumi tuli, mis on tema tähendus antud maakohas ja Eestis üldse. Sest maakonnamuuseumide kogudel on kohaliku tähtsuse kõrval ka üldriiklik.



Järvamaa muuseumi kunstikogule kuulub näiteks kaks silmapaistvat 18. sajandi portreemaali Kumu ja Kadri­oru lossi praegustes püsiekspositsioonides. Eesti Kunstimuuseum ei ole oma näitusetegevuses läbi saanud kunstiteoste korduva laenutamiseta Järvamaa, Läänemaa, Saaremaa, Rakvere, Narva, Pärnu jt muuseumide kogudest, aga kõigi nende teoste legendid kuuluvad kindlalt nende kogude spetsiifiliselt kohalikku tekke- ja arengulukku. See on asjaolu, mida tänapäeval enam ei ignoreerita.



Inimesed maakonnamuuseumides ei tegele ainuüksi olemasolevate museaalidega, nad koguvad ka uusi. Vastandada kogumistegevust kui «konservatiivset» tööle publikuga on, pehmelt öeldes, ebapädev. Kui ei oleks põlvkondade vältel kogutud, poleks ka midagi näidata. Kogumine nõuab suuri teadmisi ja vastutustundlikku valikut. Kogumist vajab ka uuem aeg.



Muuseumiinimesed on kord sellised, et nad muretsevad kõigi ajastute poolt jäetavate jälgede pärast ning püüavad teinekord olude kiuste kasvatada kogusid nii uuema kui ka vanema materjaliga. Sest ega viimastki nii palju ole, et seda võiks ripakile jätta. Kogude täiendamiseks ja muuseumitöö edukuseks üldse on aga vaja pidevaid kontakte eeskätt kohalike inimeste, ettevõtete ja asutustega, on vaja järjekindlat kohalikul elul silma peal hoidmist.



Muuseumikogusid ja nendega seonduvat, kohalikku ajalugu laiemaltki on vaja uurida, analüüsida, publitseerida. Mõned muuseumid tulevad sellega hiilgavalt toime, näiteks Saaremaa muuseum oma kaheaastaraamatuis, mida toimetab Olavi Pesti.



Kui vaadata teistegi muuseumide väljaandeid ja nende viimaseaegset tegevust tervikuna, tundub, et kultuuriministeeriumi plaanitav kompetentsikeskus ei ole tegelikult vajalik: kompetentsi on kohapeal piisavalt ja seda väikest nõu, mida muuseumidel vahel vaja on, võivad nad Eesti Muuseumiühingu kaudu kolleegidelt alati saada. Mida on vaja, see on raha.



Aga kas raha järjekordsete ametnikukohtade loomise teel kokku hoitakse või hoopis raisatakse, on juba küsitud. Kui rahakott õhukeseks kipub jääma, ei maksa kohe «meeleheitel koduperenaiste» kombel rabistama, põlvkondade tööd lammutama ja inimesi, keda võib õigusega maa soolaks nimetada, laiali pilduma hakata – kaasajastamise ja parendamise ebamäärase sildi all.



Mida muuseumidel – peale raha – pikemas perspektiivis veel vaja on, see on erudeeritud ja tegus, muuseumide rolli inimkonna (sh rahvusliku) mäluna mõistev järelkasv, aga see kasvab paraku kõige paremini aastatega praktilises töös.



Autor on Eesti Kunstimuuseumi kauaaegne töötaja.