Ivo Rull: pikast ja paksust populismist

Ivo Rull. Foto: Egert Kamenik/Postimees

Pikem populist kogus europarlamenti kandideerides 102 460 häält ning paksem populist pealinna volikogu valimisel 38 974 häält.

 Pikem mees tuli välja vaid ühe loosungiga: kõik erakonnad on pardid! Paksem mees aga jagas muu hulgas maksumaksjate raha eest tasuta talvepuid ja kartuleid.

Hiljuti sattusid mehed riigikogus toimunud kõnekoosolekul ühte pinki. Justkui illustreerimaks poliitikas ammu tuntud paradoksi, et aeg-ajalt saavad äärmused keskpõrandal kokku. Ja ennäe imet – enam ei teinudki pikem paksemale selja tagant sarvi, nagu juhtus mõni aasta tagasi Toompea lossi esisel miitingul. Andis hoopis sõbralikult terekätt!

Aasta pärast on taas riigikogu valimised. Ja juba näeme, kuidas kõikide erakondade ridades tõstab pead valimispopulism. On ju tahe olla populaarne poliitikas niisama paratamatu nagu enamiku inimeste soov olla moekas ja trenditeadlik.

Kuid nagu mõistlikud inimesed moe järgmisel, võiksid ka poliitikud olla oma populismis mõõdukad. Sest rõhutas ju presidentki oma tänavuses aastapäevakõnes, et poliitilisel mängukirel on hind, mille maksab kinni Eesti rahvas.

Ilmselt teeb populismi paljudele vastumeelseks just asjaolu, et tegemist on avalikkuse hullutamisega isiklike või erakondlike huvide nimel. Populist sõrmib rahva muret ja pahameelt nagu pillikeeli, peaasi et aplaus tuleks. Propaganda + PR = populism

Just propaganda ja PR moodustavad poliitkampaaniates omavahel põimudes sageli populismi. Kuigi tihtilugu kiputakse propagandat ja PRi omavahel võrdsustama, on need olemuselt erisuunalised.

Propagandat võime Harold D. Lasswelli järgi defineerida kui inimeste tegevuste mõjutamist läbi kujundite ning esitlusviisiga manipuleerimise. Klassikalised propagandavahendid on valetamine, pooltõdede esitamine, hirmutamine, sümbolite ülekanne, naeruvääristamine, argumentum ad hominem rünnakud, rõhumine emotsioonidele jmt.

PR ehk suhtekorraldus kasutab sotsiaal- ja kommunikatsiooniteadusi nii organisatsiooni kui avalikkuse huvides. Klassikalised PR-vahendid on analüüs, planeerimine ja eelnevast tulenev sihipärane ja loominguline kommunikatsioon.

Populismi paradoks on, et ilma selleta võimule enamasti ei pääse ning sellega liialdamine viib sagedasti ka võimult ära. Kui Res Publica poleks oma 2003. aasta valimiskampaanias populismi pedaali põhja vajutanud, oleks nende poliitikasse tulek võinudki jääda toimumata. Sama hoogne kui valimiseelne mullipuhumine, oli ka nende populaarsuse vabalangus aasta-poolteist pärast võimule tõusmist.

Valimisnimekirja koostatakse nõnda, et see oleks meelepärane võimalikult pajudele valijatele. Just see ongi vedru, mis toob poliitikasse nii tibid, meediastaarid kui teised poliitloomad. Kel on kas spordis, kunstis või meedias tuntust kogunenud, on head eeldused saada populistlikuks peibutuspardiks.

Kasuks tuleb kindlasti keskmisest kõrgem testosteroonitase – ilma ambitsioonideta poliitikas ilma ei tee!

Edukaks populistiks kujunemise eelduseks on veel mõned isikuomadused. Neist tähtsaim on väline atraktiivsus. Paha pole ka oskus ladusalt esineda ja nalja visata. Isegi mõni nõrkus, näiteks elukaaslaste sagedane vahetamine, võib populisti aktsiaid tõsta. Samas kui taibukus ja teadmised pole nii olulised.

Aga vaadakem asju positiivsemalt. Sel juhul on populist lihtsalt lahtise peaga isik. Täpsemalt öeldes on tema pea lahti mõlemast küljest, et mõtted ja seisukohad saaksid kiirelt vahetuda. Kõige värskem eeskuju on üks meie pealinna volikogu endine äge kommunaalblogija, kes tänaseks juba tõusnud kommunaalpuudli seisusesse.

Ning ärge uskuge neid, kes ütlevad, et populismil poliitikas on piirid. Ei ole. Isegi tavalisest jalakäijast võib saada hetkega loom – näiteks niipea kui kingapood paiskab müüki 99-kroonised jalanõud.

Populismi tee on pikk ja lõputu. Populisti nahk on paks ja poorideta. Küüniliste erakondade või üksikkandidaatide jaoks pole vahet, kas nende viljeletav populism on paks või pikk, peaasi et see hääli püüaks.

Kodanikud, olge valvsad!