Veiko Spolitis: Lätis võitlevad ühtsus ja kooskõla

Veiko Spolitis Foto: Toomas Huik

Jälgides valimisseaduse ja ladvikul siiani võimul püsida lubanud süsteemi muutusi, võib öelda, et Lätis on alanud põhjalikud uuendused poliitilisel tasandil, kirjutab politoloog Veiko Spolitis.

Läti poliitiline süsteem ja erakonnad rabelevad muutustes, mida on oluliselt hoogustanud masu. Praegune eliidi demokraatia on loonud olukorra, kus erakonnad virelevad ja puudub võimalus nii korrapäraseks parlamentaarseks debatiks kui parlamendivälisteks väitlusteks.

Alates 2006. aasta valimistest on loodud juba kolm valimisliitu ja veel üks on loomisel. Läti valimisseadus kirjutati 1993. aasta parlamendivalimisteks ja kampaaniat sätestav seaduse osa muudeti esimest korda enne 2006. a valimisi. Enne 2004. a europarlamendi valimisi loodi lõpuks valijate register ja seda kasutati ka 2005. a kohalikel valimistel, aga mitte parlamendivalimistel.

2006. a valimised võitnud Rahvaerakond ning Läti Tee ja Esimese Erakonna (LTEE) valimisliit kasutasid ebaseaduslikke vahendeid. 2006. aasta 3. novembril tegi Läti ülemkohus otsuse, kus ütles selgelt, et mainitud erakonnad rikkusid seadust, kasutades kolmandaid isikuid valimiskampaanias ja ületades lubatud piirmäärasid, kuid mitte sellisel määral, et kuulutada valimistulemused kehtetuks. 

Pärast 2006. a oktoobri valimisseaduse rikkumisi nõudsid opositsioonierakond Uued Demokraadid ja kodanikuühiskonna grupid, et Rahvaerakond ja LTEE maksaks illegaalselt kasutatud raha tagasi riigikassasse, ja võitsid kohtuprotsessi 2009. aastal. Ainārs Šlesersi eestvedamisel muudeti valimisliit LTEE  2007. a parteiks ja JOKK-stiilis ei kanna see mingit vastutust oma eelkäija tegude eest. Rahvaerakond aga kaebas kohtuotsuse edasi. Praeguseks on teada, et ringkonnakohtu otsust pole oodata enne selle aasta oktoobris toimuvaid valimisi.

Läti on siiani ainuke Euroopa Liidu (EL) liikmesmaa, kus erakondasid ei rahastata riigieelarvest. Võimul olevad erakonnad üritavad püsida võimu juures ja kasutada haldusressurssi. Opositsioonierakonnad on sunnitud võimuladviku pakutud mängu mängima, et ellu jääda, suutmata samas kasutada oma seadusandvat potentsiaali.

Erinevalt Eestist, kus erakonna loomiseks on tarvis vähemalt 1000 asutajat, piisab Lätis vaid 200 inimesest. Selle tõttu on Lätis väikseim arv erakonna liikmeid tuhande elaniku kohta ELis (0,87). Pärast Euroopa Liitu astumist püsib Läti kindlalt viimastel kohtadel toetuse poolest erakondadele, valitsusele, kohtusüsteemile, parlamendile. Samas Eesti vastavad näitajad ületavad ELi keskmist.

Kriitiline toetuse puudumine valitsusinstitutsioonidele alates 2007. a on teinud ärevaks nii opositsiooni kui ELi vaatlejad.  2007. a mais valitud president Valdis Zatlers alles õppis olukorda tundma. President Zatlersi otsustusvõimetus 2007.– 2008. a süvendas poliitilist kriisi, mis omakorda kiirendas kodanikuühiskonna gruppide aktiviseerumist.

Eelmise aasta 13. jaanuari tänavarahutuste ajaks oli Läti president saanud uue kantseleiülema. Osaliselt põhiseaduse vaimu vastaselt esitas president seimile hulga nõudmisi. Parlament andis presidendi ultimaatumile sisuliselt järele ja muutis valimisseadust ning põhiseaduse paragrahve –  muudatuste järgi on pärast praeguse parlamendikoosseisu ametiaja lõppu kümnendikul valimisõiguslikest kodanikest õigus algatada parlamendi laialisaatmine.

Lisaks sellele hoogustas majanduskriis ka valitsuskriisi. Märtsis asus riigi etteotsa viieteistkümnenda peaministrina pärast Läti taasiseseisvumist Valdis Dombrovskis. Vältimaks riigi maksujõuetust, alandati riigiteenistujate sissetulekuid 35–50 protsendi võrra. Valitsus võttis poliitikutelt võimaluse teenida riigiettevõtete nõukogudes erakonna musta kassasse raha.

Jälgides valimisseaduse ja poliitilisel ladvikul siiani tõrgeteta võimul püsida lubanud süsteemi muutusi, võib öelda, et Lätis on alanud põhjalikud uuendused poliitilisel tasandil.

Sotsioloogilised uuringud näitasid, et etniliste lätlaste erakondade toetus osutus 2009. a naeruväärseks. Apaatsete valijate arv on püsinud 40–45 protsendi tasemel alates 2007. a märtsist. Ainuke valijate toetust (<10%) pälviv erakond on siiani olnud pahempoolne Kooskõla Keskus, mis võitis kohalikel valimistel kindlalt oma põhilistel toetusaladel. Lisaks on ajalooline pretsedent, et Nils Ušakovs valiti esimese venelasena linna ajaloos Riia linnapeaks.

Tutvunud sotsioloogiliste uuringute tulemustega, otsustasid pärast 2006. a valimisi loodud erakonnad koos suurima korruptsioonivastase parlamendis esindatud tsentristliku jõuga luua poliitilise liidu. Peaminister Dombrovskise Uue Aja erakonnast 2008. a lahku löönud konservatiivne Kodanike Ühendus otsustas enne valimisi esineda teistega koos, kutsudes poliitilises liidus osalema ka vastloodud sotsiaalliberaalset Ühiskonda Teise Poliitika Eest.

Praeguseks on kolme erakonna kongressid andnud heakskiidu osalemiseks poliitilises liidus Ühtsus. Loomisel olev poliitiline liit on avatud ka teistele demokraatlikult meelestatud erakondadele ja ühiskonnagruppidele. Sellele on avaldanud toetust mitmed tuntud ühiskonnategelased.

Uudised poliitilise liidu Ühtsus loomisest on tõstnud loodavasse liitu astuvate erakondade toetust. Jälgides Rahvaerakonna ja LTEE nullilähedasi tulemusi, on kuluaarides aina valjemalt kuulda võimalikust Andris Šķēle ja Ainārs Šlesersi poliitilisest liidust.

2006. aasta valimiste eel tekitas konservatiivne Roheliste ja Põllumeeste Liit (RPL) pretsedendi, liitudes oma põhilise rahastaja Aivars Lembergsi taskuerakonnaga Lätile ja Ventspilsile.

Läti poliitiline maastik on taasloomisel. Praeguseks on selge, et eelseisvatel valimistel saab määravaks paremtsentristliku Ühtsuse, konservatiivset tiiba esindavate RPLi, Rahvaerakonna, LTEE ja pahemtsentristliku Kooskõla Keskuse omavaheline võitlus. Viimane on siiani ülekaalukalt püsinud sotsioloogiliste küsitluste eesotsas.