/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2009/07/16/208292t1h1f48.jpg)
Kaitseministeeriumi eilne teade, et ollakse kindlad, et Prantsuse dessantlaeva Mistral võimalik müük Venemaale ei kahjusta ühegi liitlase huve, tõstatab Eesti vaatepunktist hulga huvitavaid küsimusi.
Ahto Lobjakas: ise keedetud supp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned abstraktsemad neist oleks: kas on võimalik, et kaitseministeerium Prantsusmaad ei usuks? Kas ja kui hästi tunneb Prantsusmaa Eesti huve? Kui erapooletu ja objektiivne Eesti huvide hindaja Prantsusmaa üldse on? (Õpetlik võiks olla mõelda Gruusia-Vene sõja lõpetanud rahutingimustele, mille süüdimatuteks garantideks on üheskoos presidendid Nicolas Sarkozy ja Dmitri Medvedev).
Skaala teises otsas seisab uhkes eksistentsiaalses üksinduses küsimus: mida arvab asjast Eesti ise, olles vaaginud kõike olulist? (Kaitseväe juhataja Ants Laaneots näiteks arvas novembris, et Vene Mistral(id) Läänemeres nõuab/nõuavad rannakaitsemeetmeid.)
Vahepeale mahub veel mõndagi huvitavat: miks ruttas Eesti Prantsusmaaga konsulteerimata teemaga Washingtoni (kus grupp Ida-Euroopasse sümpaatiaga suhtuvaid senaatoreid saatis eelmise aasta lõpul murekirja Prantsusmaa saadikule USAs)?
Miks ja kuidas eristuvad Eesti huvid Läti ja Leedu omadest, kelle kaitseministrid aktiivselt ja avalikult kritiseerisid Mistrali(te) müüki ELi kaitseministrite mitteametlikul kohtumisel Mallorcas kahe nädala eest? (Eestit väisas samal ajal Prantsusmaa eurominister Pierre Lellouche, kelle selgitusi nüüd usutakse.)
Kui kaugel teineteisest on Eesti ja Gruusia huvid? (Vene mereväejuht Võsotski on Mistrali kohta öelnud, et see lubanuks 2008. aastal Gruusia alistada «26 minutiga». Gruusia valitsuse liige Temuri Jakobašvili hoiatas esmaspäeval Brüsselis, et NATO aitab teoks teha Lenini ennustust, et «Lääne kodanlus müüb Venemaale köie, millega ta ise oksa tõmmatakse».)
Mida arvab kaitseministeeriumi sedastatud Eesti huvidest Ukraina, millel seisab 2017. aastal ees sottide selgitamine Venemaaga Sevastoopoli baasi üle? (Jõukatsumine, kus Mistralil võib olla öelda mõndagi.)
Mingit aimu võib kaitseministeeriumi avaldusest saada vaid Eestit ennast puudutava küsimuse osas, kuid sedagi ridade vahelt. Eesti ajab lepituspoliitikat. Täpsemalt iselepituspoliitikat: ise muretseme, ise lohutame. Mida sellega saavutada loodetakse, pole selge.
Venemaale meie autosugestiivne «rahu, ainult rahu» vaevalt korda läheb. NATOs aitame kalevi alla lükata tõsiseima vastust nõudva küsimuse: on Venemaa oht või partner? Kokkuvõttes ajame nii keerutades kärbseid pähe vaid iseendale. Kuni ei jää üle öelda muud kui: Ise tegi.