Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
Vaatasin eelmise nädala reedel majanduskonverentsil Tuulelohe Lend saalis ringi: naisi oli kutsutud firmajuhtide ja majanduse asjatundjate hulgas häbematult vähe. Puldis kõnelemas käisid üksnes mehed. Targad mehed olid, seda muidugi. Aga kas naistel siis polegi midagi öelda?
Ma ei arva, et naisi peaks kõikjal meestega võrdselt olema. Suurt tööstusettevõtet juhtimas neid hästi ette ei kujutagi. Naistel on muudki teha kui lõpututel läbirääkimistel osaleda ja pidevatel välislähetustel käia. Iseasi, kui nad on selle tee kas olude sunnil või teadlikult ise valinud. Seda hinnatavamad on need vähesed naised, kes mõlemal rindel, nii tööl kui kodus, väljapaistvaid tulemusi saavutanud.
Meestesse on saavutusvajadus sisse kodeeritud. Nemad peavad nii oma lähedastele, naisele kui kolleegidele näitama, et suudavad karjääriredelil lõpuni minna. Las siis ronivad!