Erkki Truve

FOTO: SCANPIX

Geenitehnoloogia professor­ Erkki Truve kirjutab, et GMOde kasutamisel on oma ohud, kuid nende­ ­suurust tuleb iga juhtumi­ puhul eraldi hinnata.

Ükski asi ei ole ohutu. Kõikide tegevustega kaasnevad mingid ohud. Küsimus on selles, kui tõsine see oht on ja kui suur on ohu realiseerumise tõenäosus ehk risk.

Tõenäoliselt kõige suurem inimühiskonda varitsev oht on see, et meid tabab meteoriit, mis hävitab elu Maal. Sellest hoolimata ei panusta me enamikku rikkusest selle ohuga võitlemisele, sest sellise sündmuse risk on nii tühine. Seega ei ole olemas ohtlikke ja ohutuid asju, kõik asjad on teoreetiliselt ohtlikud.

See on asja üks pool.

Asja teine pool on see, et ilmselt 99 protsenti molekulaarbioloogidest on veendunud, et potentsiaalsed ohud, mis kaasnevad nende transgeensete taimedega, mida praegu põllumajanduses kasutatakse, on väga väikesed ning kasu, mida nende kasvatamisest saadakse, on piisavalt suur, et õigustada nende kasvatamist.

Loomulikult on alati inimesi, kes on teisel arvamusel. Ja kui mõni doktorikraadiga molekulaarbioloog on valmis väitma, et kõik GMOd on äärmiselt ohtlikud, siis saab ta ka alati väga palju tähelepanu. Paraku on väide, et kõik GMOd on ühtemoodi ohtlikud, vale. Kusjuures vale mitte relatiivses, vaid absoluutses mõttes.

Kõik vähegi bioloogiast aru saavad inimesed mõistavad, et geneetiliselt muundatud organismide kasutamisega võivad olla seotud ohud. Need ohud on aga individuaalsed. Need sõltuvad konkreetsest muundatavast organimist, konkreetsest geenist, mis organismi juurde on viidud või sealt ära võetud. Samuti sellest, kus, kuidas ja milleks seda konkreetset GMOd kasutatakse

Iga üksikut juhtu tuleb vaadata täiesti individuaalselt ja iseseisvalt. Ka otsuseid, kas ohud on väikesed ja tolereeritavad või nii suured, et GMO kasutamine tuleb keelata, saab teha ainult iga juhtumi puhul eraldi.

BASFi firma transgeenne kartulisort on üks selline näide, kus ohud on väga väikesed. Selleks on hulk põhjuseid. Esimene puudutab kohta, kus seda kasvatatakse. Euroopa Komisjoni otsus sordile kasvatusluba anda käib Euroopas kasvatamise kohta. Kui küsimuse all oleks näiteks Peruu, kus kartul ka metsikuna kasvab, oleks situatsioon natuke teine. Euroopas seevastu ei ole kartul looduslik taim, tal ei ole siin sugulasi, seega ei ole põllul olev kartul võimeline ristuma millegagi, mis põllu kõrval kasvab. Rääkimata sellest, et kartul on isetolmlev taim, mis selgelt minimeerib ka oletatavat riski kasvatamisel Peruus.

Teine põhjus puudutab taime ennast. Kartulit paljundatakse vegetatiivselt, mugulatega. Teisisõnu, me ei korja kartulilt seemneid, mis võiksid maha pudeneda ja nii looduses levida. Seega on ristumisohud, mida inimesed peamiselt pelgavad, veelgi ebatõenäolisemad. Niisiis ei peaks hirmu tundma ei need, kes kardavad geneetiliselt muundatud kartuli levimist loodusesse, ega ka mahepõllumehed, kes muretsevad, et naaberpõllul kasvatatav GMO nende saaki rikub.

Näiteks rapsi puhul oleks selline risk olemas – kui kõrvuti on kaks rapsipõldu, üks transgeense rapsi ja teine maherapsipõld, on tõenäoline, et kaks sorti vahetavad õietolmu, ristuvad. Kuna mahepõllumajanduses on Euroopa seadustega geneetiliselt muundatud organismide kasvatamine keelatud, kaotaksid mahepõllumehed sel juhul õiguse nimetada oma põllul kasvatatud rapsi mahetooteks. Kartuli puhul ei ole kummalgi neist hirmudest alust.

Kolmas asi, mida praegusel juhul täiesti põhjendamatult kardetakse, on see, et võõraste geenide pealt toodetud valkude söömine võib inimestel põhjustada allergiat. Kõnealune kartulisort on tööstuslik kartul, mis on mõeldud kasvatamiseks tärklisetehaste jaoks, seega puuduvad ka terviseohud.

Tärklis on segu kahest suhkrust, amüloosist ja amülopektiinist. Teatud juhtudel vajab tööstus aga puhast amülopektiini, seda tänu tema väga haruneva struktuuriga molekulidele ja vees lahustumatutele omadustele. Amülopektiini on ka tavalises tärklises umbes 70 protsenti, kuid kahe suhkru üksteisest eristamine on lisaetapp, mis teeb tootmise kallimaks.

Konkreetse kartuli geneetilise muundamise mõte oligi selles, et saada kartul, mille tärklis sisaldaks põhiliselt ainult amülopektiini. Nii saab tootmises ühe etapi vahele jätta ning see teeks kogu protsessi odavamaks.

Karta ei maksa ka seda, et saadud tärklise juhuslik sattumine toidu sisse tervisele kahjulikult mõjuks. Tärklis on suhkur, mitte valk ega nukleiinhape. Kui kartulis on võõras geen, see tähendab nukleiinhape, siis selle põhjal sünteesitakse võõrast valku. Kui me selle kartuli ära sööme, siis sööme endale sisse ka võõrad molekulid. Tärklisetehas aga puhastab sellest kartulist välja puhta tärklise, milles pole enam valke ega nukleiinhappeid.

Teisisõnu, isegi kui see toodetud amülopektiin leiab kasutamist toiduainetööstuses, oleks see ikka täpselt seesama amülopektiin, mida me tavaliselt kartulist saame. Isegi laboris ei oleks kahel erineval moel saadud amülopektiin eristatav ja ka nende mõju meie organismile oleks täpselt ühesugune.

Isegi juhul, kui kasvataja mugulad sassi ajaks ja toidukartuli pähe turul maha müüks, ei saaks sellest kujuneda tõsisemat ohtu, sest tegu ei ole toidukartuliga, mida tavalise kartuli kombel pehmeks keeta ja süüa saab. Selle kartuli massilist söömist pole seega võimalik endale ette kujutada, sest toidukartuliks ta ei sobi.

Ühteviisi rumal ja asjatundmatu on olla kõikide GMOde kasvatamise vastu või kõikide GMOde kasvatamise poolt. Riskide suurust saab hinnata ainult iga GMO-sordi puhul eraldi. Konkreetse kartuli puhul on tegu mustvalge näitega ühe GMO-sordi ohutusest.