Lugenud siiski 6. märtsil tema «Ketšupieesriiet», tekkis mul mõningaid küsimusi ja arusaamatusi. Alustaksin McDonald’si mainest Eestis, mis pole kunagi ligilähedaseltki tõusnud sellele tasemele kui USAs. Tunnistan ausalt, et pole sellist toitlustusasutust Eestis kunagi külastanud, nagu ka Hesburgerit ega muid hamburgerlate kloone. Olen küll välismaal sunnitud olnud selle keti asutust umbes ühe korra kümne aasta jooksul külastama. Mul pole mingeid negatiivseid järelmeid sellest külastusest, kuid mulle tundub lihtsalt, et see kett pole selline, mida külastaksid mõistlikud inimesed, kes gastronoomiast midagi jagavad ega ole siiski valmis ka arvestatava tasu eest sööma standardseid (jumal-teab-kus-toodetud) tooteid, mille hügieenilisuses ega toitvuses ei saa siiski olla mingit kahtlust. Kõik batsillid on hävitatud! Me ei saa öelda midagi negatiivset hamburgerlate kohta, aga mul pole ka mingit põhjust neid esile tõsta.
Niisiis jutt ketšupi lisahinnast. Ma ei söö ketšupit, sest see on teisejärguline toode, milleta saab iga inimene hakkama. Kui väga soovitakse, võib kasutada tomatikastmeid, sealhulgas ökoloogilisi. Äädika lisamine tomatikastmele on puhtalt tehnoloogiline vahend säilivuse tagamiseks, mitte seotud selle kastme maitseomadustega. Leian, et ketšup kui mõttetu ja sisuliselt mittevajalik toidulisand peakski olema lisatasu eest. Ka alkoholi aktsiisimaks ei tekita kellelgi meist enam küsimusi. Niisamuti võiks suhtuda ketšupi lisahinda, mida Ida-Euroopas küsitakse. Jumal tänatud, et küsitakse! Ehk jätab keegi rumaluke selle kasutamata!