Riigi peaprokurör Norman Aas.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Õiglast õiguse­mõistmist peab toetama ka meie need väärtus­hinnangud, mida kannavad meie poliitiline, majanduslik ja vaimueliit, kirjutab riigi peaprokurör Norman Aas.

Quis custodiet ipsos custodes («Kes valvab valvureid?»), küsib Juvenalis, Rooma poeet, oma kuulsates «Satiirides», kui Rooma naised võrgutasid ära neid valvama pandud valvurid.

Kuigi selle fraasi algupära võib olla satiiriline, tähistab see oma sügavmõttelisuses siiski hoopis tõsisemat probleemi – kuidas tagada, et riik ei hakkaks oma «valvuri» staatust kuritarvitama ja liigselt oma kodanike ellu sekkuma.

Need küsimused on Eestis ka reaalselt õhus. Teatud isikute sõnavõtte kuulates võibki ajuti jääda mulje, et uurimisasutused ja prokuratuur on viimasel ajal muutunud üha enam poliitiliselt kallutatud repressiivaparaadiks, mingiks nõukoguliku õigussüsteemi reinkarnatsiooniks. Räägitakse, et ettevõtjad ja poliitikud kardavad pealtkuulamise hirmus telefoniga rääkida, kapital lahkub, prokuratuuri otsused on poliitiliselt kallutatud, jälitustegevuseks antud lubade maht šokeerib läänt jne. Viimane aasta on olnud selles protsessis teetähis, sest prokuratuuri tegevus tõsteti mitu korda nüüd juba otseselt poliitiliste debattide, et mitte öelda lausa rünnakute objektiks, mis on päädinud nõudega taastada prokuratuuri üle tsiviilkontroll. Riigikogu menetlusse on esitatud seaduseelnõu, millega moodustataks parlamendis vastav erikomisjon, kellel on õigus välja kutsuda prokuröre, nõuda tutvumiseks dokumente (seega ka kriminaaltoimikuid) ning anda korraldusi prokuratuurile seadusrikkumise (seega põhimõtteliselt ka mõne kriminaalmenetluse) lõpetamiseks.

Kas neil süüdistustel on alust? Prokuratuuri poolt asjale lähenedes võiks vastus olla lihtne:  neid süüdistusi tõenäoliselt ei oleks, kui me ei uuriks teatud kõmulisi kriminaalasju. Kuigi esmapilgul võikski selle tõdemusega jätta need süüdistused lihtsalt tähelepanuta, peame arvestama, et mingi osa ühiskonna jaoks võivad need etteheited kõlada usutavalt ja mõned neid ka usuvad, eelkõige kui neid järjekindlalt korrata. Meie mineviku hirmuvarjud totalitaarse riigi õigussüsteemist ei ole veel tänaseni seinalt täiesti kustunud ja need aitavad lahti mõtestada mitmeidki praegusi ühiskondlikke protsesse ja hoiakuid, millest otseselt sõltub see, kas rahvas peab kriminaalmenetlust õiglaseks ja usub sellesse või hoopis umbusaldab ja kardab.  Seetõttu on paratamatu, et Eesti kriminaaljustiitssüsteem peab ennast tunduvalt rohkem tõestama ja kaitsma ka süüdistuste eest poliitilises kallutatuses, erapooletuses, telefoniõiguses jms. Pikaajaliste demokraatlike traditsioonidega riikides mõjuksid ilma konkreetsete tõenditeta abstraktsed süüdistused naeruväärsena.

Eestis aga võib-olla mitte. Eriti kahetsusväärne on see, kui selliseid minevikuhirme hakatakse teadlikult ära kasutama ja võimendama. Tuleb nõustuda meie presidendiga, kes oma eelmisel iseseisvuspäeval peetud kõnes ütles, et nii nagu korruptsioon vähendab usku demokraatiasse, kannavad täpselt sama eesmärki – kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu – ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.
Aga ka teine äärmus ei ole hea. Kriitikavaba korruptsioonitrummi tagumine ja õiguskaitseasutuste sellisele tegevusele kõvahäälne takkakiitmine eksitab ühiskonda samamoodi, sest populism ja sellest mõjutatud avalik arvamus ei soovi tegelikult õiglast kohtupidamist. Ta soovib süüdimõistvat kohtupidamist. Õigeksmõistev kohtuotsus võetakse vastu pettumusega, väidetega: head advokaadid, nõrk kohus, nõrk prokuratuur. Kedagi peab õigeksmõistmise eest karistama. Kui kohut karistada ei saa, siis muidugi süüdistuse ettevalmistajaid.

Prokuratuur ja Eesti õigussüsteem tervikuna on minu hinnangul sõltumatu ja tegutseb vastavuses seadustega. Seejuures ei ole sõltumatus prokuröride privileeg, vaid see on mõeldud tagamaks õiglase, erapooletu ja efektiivse õigusemõistmise toimimist, mis on nii avalikkuse kui üksikisikute huvides. Ilma sõltumatu prokuratuurita ei saa ka kohtuvõimu sõltumatus täielikult realiseeruda.

Demokraatlikus õigusriigis ei  peaks ei seadusandlik ega ka täitevvõim üritama ebakohaselt mõjutada konkreetses kriminaalmenetluses prokuratuuri vastu võetud otsuseid, sundima neid muutma või seadma nende seaduslikkust või erapooletust ilma põhjuseta kahtluse alla. Rahvusvahelised õigusaktid toonitavad seejuures iseäranis, et prokuröridel peaks olema alati võimalik takistamatult süüdistada riiklikult riigiametnikke toimepandud kuritegudes, eriti korruptsioonis, võimu kuritarvitamises, raskes inimõiguste rikkumises ja teistes rahvusvahelises õiguses nimetatud kuritegudes. Prokuratuuri kõiki otsuseid konkreetses kriminaalmenetluses kontrollib seejuures erapooletu kohtuvõim. Ühegi teise riigiasutuse tegevus ei ole allutatud Eestis suuremas mahus kohtulikule kontrollile kui prokuratuuri oma. See ongi täiesti loomulik, sest prokuratuuri missiooniks ongi viia kõik piisava kuriteokahtlusega isikud kohtu ette, et viimane saaks nende üle õigust mõista.

Laiemas ühiskondlikus plaanis sellest kõigest aga siiski ei piisa, et toota tegelikult kohtuotsusega kaasnevat sotsiaalset väärtust ja õigusrahu. Sest õigussüsteemil on raske olla üksinda see õigluse allikas, viimane instants, kust võib loota lõplikku ja õiglast lahendit. Õiglast õigusemõistmist peab seetõttu toetama ka meie rahvuslikku eliiti ümbritsev eetikamaastik ehk need väärtushinnangud, mida kannavad meie poliitiline, majanduslik ja vaimueliit. Õigesti korraldatud eetikaväli vähendab ootusi, et ainult õigussüsteem suudab kõik küsimused õiglaselt lahendada, vähendab survet õiguskaitseasutustele ja loob ühiskonnas parema õhustiku. Lootes ainult õigussüsteemile, takerdume JOKK-mentaliteeti.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et täna püstitatud küsimusi ei ole võimalik lahendada kiirete seadusemuudatuste või mõne komisjoni loomisega, eriti veel sellistega, mis vähendavad kriminaaljustiitssüsteemi sõltumatust. Tegemist on protsessiga, mis on meie õigus- ja poliitilise kultuuri arengu üks osa. Ühest küljest peab kriminaaljustiitssüsteem avalikkusele järjekindlalt tõestama, et meie tegevus on asjatundlik, erapooletu, põhjendatud ja rajaneb seadusel. Kriminaalmenetluse kiirus on seejuures kahtlemata oluline faktor õiguskaitsesüsteemi usaldusväärsuse juures. Samas olen ma kindel, et Eestis tugevneb üha enam ka eetikaväli, mis lubaks ühiskonnale kinnitada, et rahvuslik eliit on oma majanduslikes ettevõtmistes seaduskuulekas ja usaldusväärne.

Artikkel põhineb riigi peaprokuröri 05.03.2010 prokuröride üldkogul peetud kõnel ja üldkogu heaks kiidetud deklaratsioonil prokuröride sõltumatuse tagamise vajaduse kohta.