«Himaalaja juttude» autor Roy Strider Lhasas Tiibeti ühe sümboli, Potala palee ees.

FOTO: Kiwa

Naistepäeva puhul arutleb kolumnist Roy Strider õrnema soo sotsiaalse ja kultuurilise rolli üle Eestis ja mujal maailmas.

Täna on naistepäev, traditsiooniline naiste märkamise ja tunnustamise aeg, kus kaupmehed rõõmustavad koos õrnema sooga. Kuidagi on välja kujunenud nii, et ka veel tänapäeval on naine sageli ikka veel või taas kord samuti kaup.

Läänes on naise roll vaatamata justkui vastupidiselt käibele võetud väärarusaamale tihti kuidagi veider või segane olnud. Pikalt olid naised meeste omandilaadne lisa, seejärel hakkasid naised feminismilainel ise «meesteks muutuma».

Kuigi Eestis on peaaegu klassikaline macho-ühiskond, ei saa kurta, et naised pole piisavalt nähtaval. Eestimaa naiste ilu on teada-tuntud kaubamärk – siinmail juba osatakse olla kena. Kõik muutub. Sipelgatest saavad liblikad ja kodukanadest koolibrid. Põlluveerest on saanud parkimisplats ning umbes sel ajastul tekkinud ka uued käibetõed: üks neist kõlab umbes nii, et ainult loll naine seksib ilma rahata. Teadagi, idas tehakse naistega veidralt kaupa. Aga kas pole liiga häirivalt sageli ka meil, läänemaailmas, naine ise kaup?

Imelik, et kuigi teisel pool maakera on levinud naisevõtuga tehingu tegemine, siis pärast suhte loomist naine enam kaup ei ole. Abiellumisega muutub naine seal enamasti (veelgi) nähtamatuks, pühitsetuks. Ning sageli ei saagi aru, kuidas või kas üldse on näiteks Indias majanduslikel kaalutlustel vanemate poolt korraldatud abieluleping kehvem diilidest, mida iga päev sõlmitakse tänavatel või diskoteekides, kus inimturu erasektori müüjad ja ostjad parimat võimalikku tehingut püüavad.

Naise sotsiaalne roll on meil viimase aastasajaga muidugi muutunud. Kuid idas andis islam naistele ammu õigused, millest Euroopa õrnem sugu veel saja aasta eest vaid und võis näha. Ka õrnema soo traditsiooniline roll on Eestis muutunud. Edukas naine peab nüüd olema «mehem», vastama meestevahelises maailmas tunnustatud mõõtkavale. Ilmaasjata ei riietu ärinaised sageli meesterõivaid jäljendavasse kostüümi. Siiani pole näha olnud ärimaailmas tegutsevaid, kuid naisterõivaid kandvaid karjääriga mehi.

Soorollid muutuvad kultuuriti. Nüüd muutuvad naised mehelikumaks (näiteks ropendamine, suitsetamine, ühesugused hobid), aga ka mehed naiselikumaks ning ometigi muutuvad mõlemad sugupooled soorollide lähenedes nähtavamaks ja kuuldavamaks.

Ehk just selle parema nähtavuse tõttu paistavad muidugi silma kaubandusliku välimusega inimesed ning oluline on see, et naiselikumaks muutuvad mehed ei tähenda sugugi matriarhaalse elukorralduse võidukäiku.

Eesti, sageli esitletud kui muistsete loodusrahvaste elupaik, ei paista kuidagi silma paljude loodusrahvaste hulgas tänini leiduva matriarhaalse süsteemiga. Naine on ka meie mälestustes ikka veel elu sünnitaja, kodukolde hoidja, ankur ja otsustavatel hetkedel kaalukeel. Aga kui selle ankru kett on katki?

Alles üsna hiljuti võis lehtedest lugeda juhtumist, kus mõneteistkümnene Harjumaa plikatirts jooksis kodunt ära, muutus seetõttu viimaks politsei poolt tagaotsitavaks ning sattus sellisena ajalehte. Rohkem kui ärajooksmine, mida ikka ette tuleb, pani enamikku lehelugejaid siis imestama see, et laps oli mingitud kui 25-aastane. Tüdruk oli muutnud enda märkamata jätmise peaaegu võimatuks. See on märk, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Pildilolemine, oma välimusega teatud tehinguteks vastassoo tähelepanu taotlemine ei muutu mitte ainult üha tähtsamaks, vaid selle vanusepiir hakkab nihkuma liivakasti. Kurb, kuid seda piiri nihutab ühiskond, mis koosneb meist kõigist.

Kuidagi õudne, et meil on portaalid, kus saab tutvuda inimestega Naine13 ja Säxykiizy12, aga ka hinnata üksteist ... piltide järgi. Mõnikord tundub, et nüüdisaegne Eesti ühiskond, kus täiskasvamine üha edasi ja lapseiga järjest tahapoole lükkub, muutub kuidagi liiga süüdimatuks, ohtlikuks. On see kohese ja igavese nooruse taotlus ikka õnn?

Kohati, eriti suuremates linnades, tundub tänavapilt nagu silmamoondajate hookuspookuste võistumäng. Vähe tõenäoline, et enamik inimestest on nõnda võimekad, et suudavad harmooniliselt arendada nii sisemist kui välimist ilu. Vahel tundub, et midagi olulist on nii kõvasti puudu, et puuduva kompenseerimine pakendi ilustamisega ongi muutunud selleks uueks tähtsaks.

Paksuke, pikkade koibadega vabameelne naine otsib sponsorit, kirjutatakse kuulutuste rubriigis. Kas muutumegi selles ajas siis tahes-tahtmata kaubaks, olles osa üldisest mustrist? Või jõuame ehk sinnagi, kus süvasuhted muutuvad tõeliselt haruldaseks luksuseks, erakordseks õnneks? Kes teab, võib-olla hakatakse tulevikus kirjutama mehe ja naise vahelisest ehtsast tundest nagu kahe peaga vasikast.

Aga kas ei loe just see, mida otseselt näha ei ole? Nähtamatuks jääb tihti truudus, aga ka kodust kodu tegemise vaikne voolamine. Ema hoolt ja armu ei märka lapsed sageli enne, kuni see viimaks kustub ja kaob. Rohkem kui vanaema on märgata tühja kohta, mis tema lahkumisel järele jääb. Ja sageli jääb hea naine nii nähtamatuks, et tema märkamist tuleb spetsiaalselt õppida. Mõnel, kel annet pole, võtab see aega, mõned mehed ei õpi nähtamatuid naisi kunagi märkama.

Aga sellega, mida näha ei saa, on keeruline kaubelda. Õhku ei taheta ju tänapäeval osta, ometi on selle olemasolu elamiseks ainuvõimalik. Tõelise kullaprooviga naine on nähtamatu ka seal, kus meelelahutus on alati pildil ja selle märkamine ei nõua mingit pingutust.

Masu muudab nii paljud asjad ja inimesed läbipaistvamaks.