/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Kultuurministeerium sai maakonnamuuseumid enda hallata ülemöödunud aastal ega ole sestpeale niisama aega raisanud – muuseumid seisavad silmitsi reformikavaga ega rõõmusta selle üle. Kellele see ikka meeldiks, kui oled seni saanud toimetada oma parema äranägemise järgi, aga nüüd ähvardab tekkida mingi keskasutus. Selline hakkab ju käsutama.
Eriti vastukarva on see perspektiiv kindlasti neile, kes oma iseseisvust ka kasulikult tarvitada on mõistnud. Ministeeriumi kodulehel on väljas kenake koondtabel, mis kuivade arvude keeles räägib muuseumide käekäigust.
Mõned muuseumijuhid on selle kokkuvõtte küll juba vaidlustanud, ent üht-teist koorub sealt välja siiski. Nii näitab külastatavuse statistika, et suuremat huvi tuntakse nende muuseumide vastu, mis asuvad turismipiirkondades, ning nende vastu, mis seostuvad kooli kirjandustunnis õpituga.
Huvi ülejäänute vastu on suhteliselt kesine. Sest muuseum võib ju küll olla piirkondliku identiteedi kandja, ent kohalikud inimesed kannavad sama identiteeti omaenese kodus ega arva, et selleks peaks regulaarselt kohalikus muuseumis käima. Ja kui ka piirkond ise pole selline, kuhu rohkesti külalisi vooriks, siis polegi muuseumil ette näidata muud kui 4500 külastajat aastas, neist veerand tasuta, mis omakorda tähendab, et nende inimeste kohalviibimine on pigem usu kui faktide küsimus. Ning ministeeriumi põhjendustest hoolimata jääb ikkagi segaseks, kuidas need muuseumid ühinenud direktoraadi all tähelepanuväärsemaks muutuksid. Küll aga teeb see mõistetavaks menumuuseumide hirmu, sest on ju võimalus, et äbarikumat aidatakse just edukama arvel.
Kas muuseumide reformi plaan on hea või halb, ma ei tea. Küll aga on aastatepikkuse töö tulemusena kultuuriministeeriumi reputatsioon tervikuna kujunenud selliseks, et ükskõik mida ministeerium ette võtab, tekib neil, keda see puudutab, kohe küsimus: kas nad ikka teavad, mida teevad? Meenutatagu näiteks kultuuriürituste käibemaksu tõusu või segadust kultuuripealinna projektiga.
Muuseumimaastiku korrastamine näib ministeeriumil vähemalt sellises tempos üle mõistuse käivat. Et kui, siis ainult jõuga, aga seda ei saada iialgi aplaus. Kuigi mitmed muuseumijuhtide hirmud tunduvad liialdatuna, näib siiski, et kultuuriministeeriumist oleks arukas (kui eesmärk on tõepoolest muuseumimaastikku korrastada) veidi pidurit tõmmata ja alustada ehk väiksematest asjadest.
Kui aruannete esitamine tekitab segadust, siis võiks ju alustuseks need vormid kõigile üheselt mõistetavaks teha. Kui külastatavusest pole selget ülevaadet, võiks sisse seada ühtse piletisüsteemi, sest ühe krooni leiab igaüks – kohe oleks pilt selge, kui palju kusagil käiakse.