/nginx/o/2010/03/05/326936t1hfbaa.jpg)
Rahvaliidust välja arvatud aseesimehe Ingvar Tšižikovi juhtum on näide sellest, et Eesti erakondadele sageli ei meeldi ülalt seatud raamide väline tegevus.
Neodissidentlus
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
6. märts 2010, 00:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teine äsjane näide sellest on Keskerakonnalt, kes heitis välja liikmed, kelle süü seisnes kohalikel valimistel valimisliitudes kandideerimises.
Süüvimata antud juhul Tšižikovi või vallapoliitikute tegevuse iseärasustesse, peab ütlema, et ehkki partei seest vaadatuna näib peajoonest kõrvalekaldumine kahjulikuna, siis väljastpoolt paistab eriarvamuste või isegi veidi nihkes käitumislaadi tolereerimine tihti pigem tugevusena.
Näiteks IRLi erinevad kooslused on kindlasti erakonna kuvandile värskust lisanud ja ennetab küsimusi sisedemokraatia toimivusest. Ning kummaline on lugeda ka printsipiaalset hinnangut Tšižikovi väärkäitumisele, kui samal ajal on mõned partei tuntud liikmed hoopiski kohtu all.