Tšekisti siiras kahetsus

Rudolf Sisask Foto: A.Peegel

Kunagist operatiivvolinikust käsutäitjat Rudolf Sisaskit küüditamises süüdistada on umbes sama, kui heita pankades laenulepinguid vorpinud telleritele ette Eestis praegu valitsevat majanduskriisi.

Umbes nii nentis keegi internetikommentaariumis pärast seda, kui Sisask kõikide küüditatute käest Postimehes südamest vabandust palus.

Kui üksikud erandid välja jätta, on Eestis seni genotsiidi tõttu kohtu ette astunud vaid etturitest käsutäitjad. Need, kes küüditatute nimekirjad kokku panid, on jäänud puutumata. Ja mitmedki neist elavad siiani meie seas.

Pahatihti olid nende nimekirjade koostajateks tänaste ausate eestlaste endi esivanemad, keda ajendas kaaskodaniku peale kaebama kadedus või isiklik vaen.

Oskus andestada on suure hingega inimese tunnus. Mõelgem selle peale. Kui vibutate rusikat kunagiste küüditajate suunas, kas olete ikka kindlad, et teie endi omaksed ja sugulased sellest süüst ka kaudselt täiesti puhtad on?

Igasugune vabandus on alguseks hea. Kui see südamest tuleb. Üksi Viljandimaal kahetoalises ahjuküttega korteris elava Rudolf Sisaski kõigilt kannatanuilt vabanduse palumine tuli kindlasti puhtast südamest. Nii siiraid ja suuri pisaraid nagu ma selle mehe vastas istudes tema silmist jooksmas nägin, ei ole ma varem näinud.

See oli omamoodi ebameeldiv. Neist pisaraist oli näha, millise koormaga Sisask kõik need 60 aastat pärast küüditamist elama on pidanud. Mõnes mõttes on see ehk isegi raskem kui ise küüditatud saada.

Aastaid pärast küüditamist oli Sisaskil julgust oma kunagistele ohvritele külla minna. Siis, kui ta raudteel hobuseid Koreasse viies ühe tuttava naise rongile sokutas ja viimasega koos mööda Jenisseid Siberisse küüditatuile laevaga külla sõitis. Ja seal võeti teda vastu kui täiesti tavalist inimest. Ei mingit viha. Kuigi põhjust selleks võinuks olla.

Elu koos oma valikutega on keeruline. Nii mõnigi küüditaja on kohtus esinenud sõnavõtuga, et nii oligi õige. Las jääda temale ta arvamus. Ent esimese küüditajana kõigi ohvrite käest vabandust palunud Rudolf Sisaski sõnadel on märgiline tähendus. Lõpuks ometi on keegi selle välja öelnud. Kahetsenud, et selles tragöödias osales.

Mis sest, et formaalselt on mees siiani kohtualune, sest halva tervise tõttu on ta vabastatud protsessis osalemisest, kuid mitte süüdistusest. Vabanduse palumisega ta kohtu ees vaevalt midagi võidab, sest tõenäoliselt ta oma tervisliku seisundi tõttu kohtupinki kunagi ei istugi.

Pealtnäha on Sisask tavaline vana mees. Ent Venemaa suures ajalehes välja öeldud lause, et Eestist küüditatud polnud bandiidid ega liigkasuvõtjad, vaid tavalised inimesed, muudab ta kindlasti eriliseks. Sest endise tšekistina on ta mees, kelle sõnu Venemaal usutakse.