/nginx/o/2009/07/24/211894t1ha2ac.jpg)
«Kas soovite ketšupit?» küsib rõõmust särav Sergei Tallinna vanalinna vastselt remonditud moekas McDonald’sis.
Vello Vikerkaar: ketšupieesriie
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma tahan küll ketšupit, aga ei taha selle eest maksta, niisiis võtan friikartulid ilma ketšupita. Ketšupi eest maksmine on lihtsalt liiga alandav. Pole selgemat väljendust mõttele «Me ei usalda teid, räpased idaeurooplased» kui see, et McDonald’s võtab ketšupi eest raha.
See on nagu näkku sülitamine iga kord, kui satud sinna sööma. Nii palju kui ma tean, ei müü McDonald’s ketšupit kusagil mujal arenenud maailmas. Helsingis võib seda võtta nii palju kui hing ihaldab. Ja see ei ole isegi leti taha ära peidetud.
Ma olen sageli mõelnud, mida ma McDonald’si arvates võiksin tasuta ketšupiga teha. Kas nad arvavad, et ma haaran kaks tuhat pakki, avan need miinuskraadides ükshaaval metall-lehtri kohal ja nõrutan neist alkoholi välja, et samagonni valmistada?
Või et ma panen neid nii palju pihta, et täita kauss, segada ketšup veega ja valmistada ketšupisupp, see peamine Ameerika heroiinisõltlaste ja vaeste tudengite lemmikpala, kes on liiga uhked, et käia verd andmas? Mida õieti McDonald’s mõtleb? (Ma kirjutasin neile täpselt sama küsides, aga ei saanud vastust.)
1992. aastal kutsus üks kodumaale saabunud väliseestlane mind lõunatama Tartusse Püssirohukeldri restorani. Sel ajal oli seal veel endiselt nõukogudeaegne uksehoidja, kes puuris külastajaid terava pilguga, et otsustada, kas nad on ikka väärilised sisse astuma ja maksma toidu eest, millest tuli ka tema palk.
Meid lubati sisse, me sõime toitu, mis oli arvatavasti parim, mida toona võis Tartus saada, kannatasime ära kohustusliku varietee-etenduse ja saime lõpuks frakis kelnerilt arve. Jüri, see kodumaad külastav väliseestlane, heitis arvele pilgu, nagu seda ikka tehakse, et veenduda, kas seal kirjas olev sarnaneb vähegi sellega, mida ollakse tellinud. Poole peale jõudes kerkis Jüri näole lai naeratus, ta hakkas naerma ja kutsus kelneri lähemale. «Või?» küsis Jüri. «Te olete lisanud arvele või.»
«Jah,» mühatas kelner. «Või.»
«Te võtate minult raha või eest?»
Kelner vastas jaatavalt ning ta näol oli ilme, et nii see peabki olema.
«Ma tahan ikka kindel olla,» jätkas Jüri, «et te tahate minult või eest raha?»
«Teil oli ju leiva peal või.»
«Ma panin toidule ka soola ja pipart ja kohvisse suhkrut, aga neid siin arves ei ole.»
Kelner põrnitses oma kingi. Jüri oli teda tõepoolest loogikaga löönud, aga midagi muud ei osanud ta vastata, kui et nii on see alati olnud.
Jüri tasus arve ning me astusime öhe, arutades, kui kaua kulub, enne kui restoranid jõuavad selleni, et ei hakka enam külaliste käest või eest raha nõudma.
Nii palju kui ma tean, ei nõuta või eest enam raha, aga ma ei usu, et mina või Jüri oleksime osanud toona ette kujutada, et peaaegu kakskümmend aastat pärast iseseisvuse tagasivõitmist nõuab McDonald’s ikka veel raha ketšupi eest.
Me oleme Liinaga tihtipeale arutanud, millal kaob komme pidada Eestit Ida-Euroopa riigiks. Meie eluajal tõenäoliselt mitte, aga ükskord juhtub see kindlasti.
Norrat peeti kunagi roiskuvaks kolkaks ja ma mäletan 1970. aastatest norrakatest sõpru, kes olid kolinud Kanadasse paremat elu otsima. Umbes samal ajal oli elatustase Soomes nii madal, et soomlased elasid meelsasti kõikjal mujal Euroopas.
Nüüd on Eesti käes kord tõusta tuhast ja ehitada üles tõeline majandus, mille aluseks ei oleks pelgalt kinnisvara ostmine ja müümine üksteisele. See võib olla raskem ilma Norra nafta, maagaasi ja kivisöeta või Soome puidutööstuseta, aga ma usun, et Eesti tuleb sellega toime. Kui ma seda ei usuks, laseksin siit otsekohe jalga. Vaesus ei pruugi olla häbiasi, aga midagi toredat selles nüüd ka ei ole.
Ma ei ole kuigi kindel, et Eesti riik saab kuigi palju rohkem ära teha kasvu kiirendamiseks, mis pärast seda kui valitsus on paika pannud struktuuri ja stiimulid, kulgeb suurel määral iseeneslikult. Aga ehkki alus on paika pandud, puudub paljudel eestlastel selline maailmavaade, mis sarnaneks nende jõukamate naabrite omaga.
Soome, Rootsi ja Norra, olles pääsenud mõningatest Eesti ajaloo süngematest peatükkidest, näevad maailma lihtsalt teisiti. Ma ei tea, kas Eesti jõuab peagi Euroopa viie rikkama riigi sekka, aga ma ei usu, et ta viibiks kaua Euroopa vaesemate riikide hulgas. Eesti asju parandab põlvkondade vahetus ja tõeliselt vaba ühiskonna vilju võib juba praegu kohata ühiskondlikus transpordis.
Kui vanema põlvkonna esindajad istuvad sageli vaikides, tõsised näod jäigalt ette suunatud, siis noorem põlvkond kargab ringi ja lobiseb sama elavalt nagu bussitäis hokimatšile suunduvaid kanadalasi. Nad paistavad olevat energilised väikesed optimistid ning teeb vaid rõõmu teada, et ühel päeval juhivad nemad valitsust.
Osaliselt on Eesti probleemiks mõistagi Venemaa ja ma ei mõtle selle all sugugi Venemaa koolipoisilikku tarvidust Eestit vaenata. Probleem peitub Venemaa maines feodaalühiskonnana. «CIA usub, et vene teadlased on avastanud tule valmistamise tehnoloogia,» kõlas üks satiiriline ajalehepealkiri 1990. aastate algul.
See oli loomulikult naljakas, aga samas ka üsna täpne kajastus selle kohta, kuidas näeb maailm Venemaad: p…e kukkunud paik, kus elavad talupojad, kes s…d ja söövad samas kohas, ja kus valitseb nii räige korruptsioon, et ka venelased ise kaotavad pea, kellele ja kui palju pistist anda.
Hiljaaegu kurtis niisuguse maine üle ajalehe New York Times veergudel Venemaa pankur Vladimir Antonov (kes soovib osta Saabi autotehast ja arvatavasti ühel või teisel moel selle saabki): «On ilmselge, et Euroopa äriilmal on Venemaa investorite suhtes tugevad eelarvamused.
Valitseb hirm Venemaa kui sellise ees, Venemaa ärimeeste mõju kasvamise ees rahvusvahelisel turul.»
Antonov kutsus seejärel Euroopat ja maailma «usaldama Venemaa äri». Usaldus on vahest liiga palju palutud, aga Antonovil on päris õigus selles osas, kuidas maailm näeb Venemaad.
President Medvedev on avalikult möönnud Venemaa maineprobleemi, nii et ehk võtab Venemaa selles osas midagi ette.
Mida täpselt, on raske arvata. Siin ei aitaks ju kuigi palju ka isegi korralikult rahastatud «Welcome to Russia» reklaamikampaania. Aga kui Venemaa suudaks oma kuvandit veidigi paremaks muuta, võidaks sellest kindlasti ka Eesti.
Ehkki Eesti kuulub ELi ja NATO ridadesse, ei tee suur osa maailmast Eestil ja Venemaal vahet (kas McDonald’s teeb?), mistõttu Eestile oleks igati tulus mis tahes positiivne muutus Venemaal. Võib-olla suudab Medvedev muuta maailma silmis arvamust venelastest kui ainult oligarhidest või pärisorjadest. Tõenäoliselt mitte, aga igal juhul oleks ka pisike paranemine meile kasuks.
Senikaua aga, kuni me ootame, mil Venemaa lahendab oma probleemid, ning kuni me püüame ise tulevastele põlvedele maha jätta midagi viisakat ja korralikku, mille peale nad saaksid rajada Eesti Nokia, arvan ma, et McDonald’si rahvas peaks tegema lõpu alandavale kombele küsida Eestis ketšupi eest raha.
Tartu Püssirohukelder ei küsi enam ammu või eest raha. Kohvik Amps annab supi kõrvale tasuta leiba (ja võid) ning ma pole küll märganud, et pensionärid hiiliksid uksest välja, kartulikotid leivakannikaid täis.
Mul on mitu korda tekkinud tahtmine ronida Viru väravale, nii et McDonald’s jääks selja taha, ja pöörduda valjul häälel McDonald’si nõukogu aseesimehe ja direktori Jim Skinneri poole: «Direktor Skinner, kui soovite rahu ja õitsengut... siis tulge siia värava juurde. Härra Skinner, avage see värav. Härra Skinner, kiskuge see müür maha!»
Berliini müür langes juba aastate eest ja ühes sellega ka raudne eesriie. Heidame õlale virtuaalsed hangud, ühendame käed ja marsime McDonald’si peale. Kas pole viimane aeg rebida maha ka ketšupieesriie?
PS. Te võite kirjutada Jim Skinnerile ja paluda tal see alandav komme lõpetada. Tema aadress on jim.skinner@us.mcd.com (ja postitage koopia ärikommunikatsiooni asepresidendile Walt Rikerile aadressil walt.riker@us.mcd.com).