Peeter Helme

FOTO: Pm

Väidet, et me elame kiirel ajal, oleme igaüks kuulnud nii iseenda kui teiste suust. Harjutame ennast – õigemini olemegi juba harjunud – mõttega, et elame ajastul, millele kiirus on ühest küljest midagi omast, ent samas ka midagi rõhuvat, meie iseseisvust ja olemust allasuruvat.

Kiirus – see on ühest küljest efektiivsus ja tootlikkus, kuid teiselt poolt on see ka pealiskaudsus ja üleüldse igasuguse sügavama tähelepanuvõime surm, rääkimata mainitud ohust isiklikule vabadusele ja indiviidi omapärale.



See kõik on muidugi õige. Kui piitsutame iseennast ja oma lähedasi nii era- kui tööelus pidevalt kiirustama, sööma hommikusööki käigu pealt, lahendama tööülesandeid «multitaskides» ning suhtlema sõpradega ainult mõne rutaka ja lohakalt sõnastatud e-kirja teel, siis on selge, et ei meist ega neist jää peagi järele suurt midagi muud kui mõõtmatu tööpõld psühholoogidele, vahest aga lausa psühhiaatritele…



Ometi on see vaid poolik tõde. Ja see poolik tõde osutab küll liigse kiirustamise ohtudele ja üha kiiremini keerleva maailma riskantsusele, ei tõesta aga ometi, nagu oleks kiirustamine per definitionem halb. Kiirustamisega on lood nii nagu iga asjaga – seda tuleb osata teha.



Et kiirustamine käib elu juurde, sellest said aru juba vanad roomlased, kes manitsesid liigseid kiirustajaid mõõdukusele sõnadega festina lente – kiirusta aeglaselt!



Meie mõistes võib-olla ei kiirustanud roomlased üldse eriti. Olid ju sidepidamis- ja transpordivahendid hoopis teised, ka tajuti aja kulgu või siis selle tähendust ilmselt teisiti. Ometi: ka nende aastas oli 365 päeva ning iga päev tõusis päike just siis, kui ta tõusis, ja loojus just siis, kui ta loojus.



Nagu praegugi. Seega oli toonaseski ühiskonnas teinekord vaja kiirustada, sest igas päevas lihtsalt on teatud arv tunde ja teatud arv tegemisi: meie elu sisuks on need asjad kuidagimoodi haakima panna. Vahel see õnnestub rahulikult, tihti aga kiirustades.



Nii nagu kindlasti siis, nii on ka tänapäeval kiirustamine mõne inimese jaoks elu loomulik seisund ning ta muud ei teegi, kui kiirustab, saavutamata seejuures sama ajaga rohkem kui mõni teine, näiliselt aeglasem inimene.



Olen endagi juures märganud, et kui mingi asjaga hakkab väga kiire ja mul on hirm, et kiirustamisest tingitud närvilisus ajab lõpuks kõik sassi, on mõistlik aeg maha võtta, sundida nii oma hingamine, liigutused kui mõtted aeglaseks ja asjad sujuvad palju paremini, lõppeks ka palju kiiremini.



Seega: kui juba vanad roomlased teadsid kiirustamisest nii palju, et pidid oma kaasaegseid manitsema aeglaselt kiirustama, ja kui meiegi märkame oma justkui väga kiires ajas, et vahel saavutame tasa ja targu rohkem kui meeleheitlikult rapsides, siis tekib küsimus, mis asi see kiirustamine üleüldse on.



Ilmselgelt on kiirustamine eelkõige miski, mis elab meie peades. Me oleme õppinud mõtlema oma ajastust kui kiirustavast ja iseendast kui kiirustavast inimesest.



Seda õpetavad meile üha uued ja uued turule tulevad kommunikatsioonivahendid, alates üha kiiremast internetiühendusest, üha mugavamatest teenustest, tänu millele me ei peagi arvuti juurest või kodust teenuse kasutamiseks lahkuma (nt digi-videolaenutus või interneti kaudu toidu tellimine), ja lõpetades mobiiltelefonidega, mille paljud mudelid ühendavad endas arvuti kõikvõimalikke funktsioone, mida saab nüüd kasutada kas tänaval või – üks armastatumaid sülearvutite reklaami motiive – lennukis.



Ja mitte ainult kommunikatsioonivahendite tootjad ei jutlusta kiirusekultust. Seda teevad ka igasugused ärikoolitajad, samuti on hariduspoliitikas tõstetud kilbile kiirus – mida muud see Bologna protsess endast ikka kujutab…



Eelnev tekitab küsimuse, kust tuleb meie arusaam kiirusest. Tühja koha pealt ei sünni ju midagi, mistõttu näibki, et kui ühelt poolt on tõesti transpordi- ja infovahetuskiirused maailmas viimase pooleteise sajandiga alates aururongide ja -laevade massiliseks muutumisest mõõtmatult kasvanud, siis teiselt poolt oleme harjunudki säärase kiirusekasvuga ning laseme end võluda meedias pakutavast kuvandist, mis jutlustab meile Jumal Kiirusest, kelle peamine prohvet on kommunikatsioonitööstus.



Igal sõnumil on kaks tahku. Üks, nähtav ja positiivne on kiiruse kuulutamine – täpsemalt: kuulutatakse seda, et saame üha efektiivsemate vahenditega teha sama ajaühiku jooksul ära senisest rohkem ja meile jääb senisest rohkem vaba aega (huvitav muidugi, mille jaoks – kas mitte selleks, et pärast ühe või teise töö- või vabaajaettevõtmise kaelast ära saamist VEEL rohkem midagi ära teha?). Teine, varjatud sõnum seisneb aga selles, et aeglus on halb.



Aeglus muudetakse sellest vaikimise ning kiirusekultuse ülistamise kaudu kui mitte võimatuks, siis ometi taunitavaks. Mõnes mõttes on see muidugi ikka ja alati nii olnud, et tahtlik aeglus on taunitav ja see asetatakse ühele pulgale laisklemisega. See on arusaadav ja kooskõlas isegi mitte lääne ühiskonna moraali, vaid igasuguse ühiselu nõuetega – selleks et see toimiks, ei tohi keegi teiste seljas liugu lasta ja peab teiste heaks teinekord ka oma loomuomasest aeglusest, saati veel laiskusest, võitu saama.



Kuid tänapäeval kiputakse laps välja viskama koos pesuveega, sest laiskuse ja sihitu uimerdamise kõrval on ometi olemas ka teistsugust aeglust: süvenemisaeglust, settida laskmise aeglust või näiteks kirjanduslikku aeglust, mida on kunagi maininud hea kolleeg Jan Kaus.



Ta läks isegi nii kaugele, et nimetas tänapäeva kiirusest pakataval ajastul kirjandust ruumiks, kus kehtib teistsugune aeg. Säärane aeg, millesse minemine eeldab meilt ümbritseva maailma rütmi maharaputamist ja aegluse maailma sisenemist, aegluse avastamist.



Aegluse avastamine on muidugi väga hästi ja poeetiliselt valitud fraas ning Kaus osutab sellega kvalitatiivselt teistsuguse valiku võimalikkusele. Ja see on väga hea, et ta seda teeb, sest tõesti – kui kiirus on vaid miski, mis elab meie peades, on vaid vaimne seisund, siis järelikult on ka teistsugune vaimne seisund võimalik.



Ometi võib nähtusele läheneda veelgi protestivamalt. Nimelt näib Jan Kausi mõte aegluse avastamisest tõestavat veenvalt, et meie kõik – ka kirjanikud, kes peaksid ometi teadma, kui kaua võib ühe sõna paberile panemine aega võtta võrreldes ajaga, millega see läbi loetakse – oleme kapituleerunud kiirusekultuse ees ning kui tahame selle vastu midagi ette võtta, siis teeme seda ometi etteantud raamistiku sees.



Me lähtumegi sellest, et elame kiiruse maailmas, ega mõtle sellele, et kiirus eksisteerib eelkõige meie enda peades. Sõltumata sellest, kas lennuk viib meid praegu mõnekümne minutiga sinna, kuhu veel kahesaja aasta eest kulunuks ööpäev (XIX sajandi esimesel poolel sõitis postitõld Tallinnast Tartusse just nii kaua), või kas saame arvuti kaudu välgukiirusel suhelda teisel pool maakera elavate sõpradega, oleme muus osas täpselt samasugused inimesed nagu ennegi.



Isegi kui kõik elektroonilised vidinad, mis ripuvad meie küljes nagu muistsete šamaanide rituaalsed kujukesed ja kaitsevaimud, aitavad meil paremini «multitaskida» ja kiiremini tööd teha, siis meie mõtlemise kiirus on ikka sama. See aga paneb piirid kõigele.



Nii ei olegi vaja hakata aeglust avastama näiteks konkreetselt kirjanduse kaudu. Piisab elutervest enesekriitikast. Peaksime endalt küsima, milleks ja kuhu me kiirustame. Kas tõesti vajame kõike seda, mida ülimoodne tehnika võimaldab, või on tihti tegu pelga edevuse ja mänguasjadega, mis peavad ainult tõstma meie ühiskondlikku staatust või tuju?



Tihtilugu on tegu nii esimese kui viimasega. See näitab väga kõnekalt, et kujutame endale maailma ja iseenda elu kiirust tihti ette, mängides selle asemel hoopis kiirustamismängu, mis on üks osa enda tähtsaks tegemise mängust.



Oleksime rahulikumad inimesed ja saavutaksime aeglustades ehk rohkemgi, kui me ei mõtleks pidevalt kiirustamisele ja kui me ka ei raiskaks aega selle peale, et haaraksime alati kõige uuemate (ja seega uut tundma- ja äraõppimist eeldavate) tehniliste lahenduste järele, mida meile kiirust võitvate pähe pakutaks. Sest nagu ütlesid juba vanad roomlased: festina lente!



Peeter Helme on kirjanik (romaan «Puudutus» (Verb, 2007),  romaan «September» (Pegasus, 2009)), esseist ja publitsist.