Peet Kask: millist jalga lonkab Eesti demokraatia?

Foto: SCANPIX

Füüsik ja politoloog Peet Kask uuris ajakirja Economist demokraatiaindeksi järgi, mis seisus on Eesti demokraatia, ja leidis, et lonkavate demokraatiate hulgast välja rabelemine on palju rohkem kui lihtsalt tõus mingis mängulises edetabelis.

Kakskümmend aastat tagasi said eestlased osaleda vabadel parlamendivalimistel 52 aastat kestnud vaheaja järel. Mülkast välja rabelemise motivatsioon oli kõrge ning demokraatlikes väärtustes kahtlejaid vähe. Huvitav on analüüsida, kui kindlalt meie demokraatiaehitis seisab.

Vahend, mis meid siinkohal abistab, on demokraatia indeks – mõõdupuu, mis väljendab riigi demokraatlikkuse astet. Õieti on selliseid mõõdupuid õige mitu. Freedom House rakendab kaht kriteeriumi – õhem on valimisdemokraatia indeks ning tüsedam on vabaduste indeks.

Aastal 2007 loeb Freedom House valimisdemokraatiate hulka 121 riiki vaadeldud 193st, neist 90 klassifitseeritakse vabaks. Veel tükk maad nõudlikum on ajakirja Economist demokraatia indeks. Seda indeksit (seisuga 2008) me allpool vaatamegi.

Riikide demokraatlikkust hinnatakse vahemikus 0–10. Riike, kelle indeks on 8,0 või enam, loetakse täisdemokraatlikuks. Neid on 30. Neist 21 on Euroopa riigid, aga selles rühmas on riike kõigist teistestki inimasustatud maailmajagudest, kaasa arvatud Aafrika (Mauritius).

Eestil nii hästi pole läinud, aga mitte ka halvasti. Eesti demokraatia indeks on 7,7, millega ta hoiab 37. kohta. Seejuures oleme postkommunistlike riikide seas Tšehhi Vabariigi (8,2) ning Sloveenia (8,0) järel kolmandal kohal.

NSV Liidu endiste liiduvabariikide seas oleme koguni esikohal. Riike demokraatia indeksiga 6,0–7,9 nimetatakse lonkavateks demokraatiateks (flawed democracies). Selles rühmas on koos Eestiga enamik Euroopa Liidu noori liikmesmaid.

Allpool asumegi küsimusi analüüsima, et Eesti nõrgad kohad üles leida. Nõrkade kohtade parandamine on iseküsimus. Väljavaated demokraatia indeksit parandada on nigelavõitu. Viimasest avaldamisest kaks aastat varem, oktoobris 2006, avaldas Economist edetabeli esimest korda ning Eesti positsioon selles oli neli kohta kõrgem.

Demokraatia indeksi allalibisemine pole ainult Eesti, vaid Ida-Euroopa riikide üldine probleem ning mingil määral isegi üleilmne probleem. Demokraatia võidukäik on lainetusetaoline protsess ning praegu valitseb stagnatsioon. Keskmine üleilmne indeks kasvas kahe aastaga vaid veidi, 5,52-lt 5,55-le.

Ida-Euroopa riikides langes indeks 19 riigis 28st ning ainult Tšehhi Vabariigis on see veidi tõusnud. Pärast seda, kui Euroopa Liitu saadi, on valitsustel puudu motivatsioonist renomeed parandada. Masu teeb ülesande veelgi raskemaks.

Economisti demokraatia indeksi väärtus arvutatakse ekspertide vastuste ja arvamusküsitluste tulemuste põhjal kokku 60 küsimuses, mis omakorda on jaotatud viide valdkonda. Need viis valdkonda on järgmised: 1) valimised ja pluralism, 2) valitsuse funktsioneerimine, 3) osavõtt poliitikaelust, 4) poliitiline kultuur, 5) kodanikuõigused. Igas küsimuses antakse riigile kas 0, 0,5 või 1 punkti ja arvutatakse vastuste põhjal skoor vahemikus 0–10. Demokraatia indeksi väärtus on nende skooride aritmeetiline keskmine.

Esimeses valdkonnas annavad eksperdid vastuse järgmistele küsimustele: kas valimised on vabad; kas valimised on ausad; kas täiskasvanutele kehtib üldine valimisõigus; kas valimine on kodanikule turvaline; kas kandidaatidel on kampaaniaks võrdsed tingimused; kas erakondade rahastamine on läbipaistev; kas pärast valimisi läheb võim üle selgete ning ettemääratud reeglite kohaselt; kas kodanikel on õigus moodustada valitsusest sõltumatuid erakondi; kas opositsioonierakondadel on reaalseid väljavaateid võimule tulla; kas pääs valitsusse on vaba kõikidele kodanikele; kas kodanikel on õigus moodustada poliitilisi ja muid organisatsioone ilma valitsuse sekkumiseta. Eesti praegune skoor valimisdemokraatia valdkonnas on päris kõrge, 9,58. Ülejäänud neljas valdkonnas on asi tükk maad kahvatum.

Teises valdkonnas – valitsuse funktsioneerimine – kombineeritakse ekspertide hinnanguid arvamusküsitluste tulemustega. Küsimused ekspertidele on sellised: kas valimised määravad valitsuse poliitika; kas parlament on ülimuslik; kas on olemas efektiivne kontrollisüsteem valitsuse üle; kas valitsus on vaba sõjaväe mõjudest; kas riigivalitsemist ei mõjuta välisriigid; kas mõnel majanduslikul, religioossel või muul rühmal on eriti tugev mõju valitsemisele; kas on olemas piisavad mehhanismid ja institutsioonid tagamaks valitsuse vastutust valijate ees ka valimiste vaheajal; kas valitsus kontrollib riigi kogu territooriumi; kas valitsemine on avatud ja läbipaistev; kas korruptsioon on probleem; kas avalik sektor soovib ja suudab valitsuse poliitikat ellu viia.

Arvamusküsitluste tulemustest võetakse välja järgmised andmed: milline protsent vastanutest arvab, et tal on tugev kontroll oma elu üle; kui suur on usaldus valitsuse vastu; kui suur on usaldus erakondade vastu. Kogu selles valdkonnas on Eesti skoor 7,50 punkti. Eriti nõrk on usaldus erakondade vastu.

Ka neid, kes oma saatust arvavad iseenda käes olevat, on liialt vähe. Võime küsida, kas viimase kahe aastaga on midagi selles valdkonnas paranenud või paranemas. Kardan, et koos töötute arvuga on kasvanud ka nende inimeste arv, kelle arvates nende saatus nende endi kätes pole. Erakondade maine pole paranema hakanud – trükisõnas pole kohanud isegi head analüüsi selles küsimuses.

Kolmandas valdkonnas – osavõtt poliitikast – on arvamusküsitluste osakaal veelgi suurem kui teises. Üheksast küsimusest on vaid neli ekspertide hinnata. Küsimused on järgmised: parlamendivalimistel osalejate protsent (soovitud alampiir 70 protsenti); kas etnilistel, religioossetel jm vähemustel on piisavalt autonoomiat ja kaalu, et mõjutada poliitilist protsessi; naiste osakaal parlamendis (soovitud alampiir 20 protsenti); poliitilistes erakondades ja valitsusvälistes poliitorganisatsioonides osalemise protsent (soovitud alampiir 7 protsenti kogu rahvastikust); inimeste huvi poliitika vastu (soovitatavalt üle 60 protsendi).

Rahva valmisolek osaleda rahumeelsetes demonstratsioonides (soovitatavalt vähemalt 40 protsenti rahvastikust on osalenud või kaalub osalemist); kirjaoskuse protsent (väga hea on juba 90 protsenti); kui suur osa täiskasvanud elanikkonnast jälgib poliitikat iga päev (soovitatavalt vähemalt 50 protsenti); kas valitsus teeb tõsiseid pingutusi, et edendada poliitikast osavõttu (luubi all on haridusasutuste roll, eriti aga valitsuse meetmed suurendamaks diasporaa osavõttu valimistest).

See valdkond väärib teistest pikemat analüüsi. Eestile antud skoor on häbiväärselt madal, 5,00. Kolmes küsimuses saame hea tulemuse – need on kirjaoskuse protsent, naiste osakaal parlamendis ning osalemine rahumeelsetes demonstratsioonides.

Ma kahtlustan, et demonstratsioonide küsimuses saame punkti kirja vanast rasvast – vist on paljudel vastanutel veel meeles Balti kett ja lauluväljaku-üritused. Rahumeelsed demonstratsioonid on miski, mis justkui olid omal kohal totalitaarse ühiskonna lõhkumise perioodil, aga mitte enam praegu.

Erinevus selle vahel, mida Economisti eksperdid demokraatlikuks peavad ja mida Eestis arvatakse, torkab veelgi teravamalt silma neis küsimustes, mis diasporaa kohta käivad. Millised on valitsuse pingutused diasporaa parandamiseks poliitikaelus?

Tundub, justkui oleks see küsimus valesti esitatud. Eestlaste arvates on Eesti poliitikaelu eestlaste endi asi. Misjaoks peaks Eesti valitsus pingutama, et venelased valimistel rohkem osaleksid ja parlamendis arvukamalt esindatud oleksid?

Probleem pole siiski selles, et Economisti eksperdid oleksid napakad. Vähemasti pole nad ainsad. Nende lääne inimõigusinstitutsioonide ja -poliitikute arv, kes eestlaste ebasoosingu alla on sattunud, aina kasvab.

Amnesty Internationali esitatud raportid Eesti kohta sisaldavad korduvaid soovitusi kodakondsus- ja keelepoliitika liberaliseerimiseks. Meil on (seisuga 31.12.2007) 116 272 kodakondsuseta isikut, kelle kohta Eesti valitsus kasutab termineid «välismaalane» ja «määratlemata kodakondsusega isik», aga mitte «kodakondsuseta isik».

Amnesty International soovitab Eesti valitsusel ratifitseerida 1954. aasta kodakondsuseta isikute staatuse konventsioon ning 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, aga mida teeb Eesti valitsus?

2009. aastal vastuvõetud seadusemuudatus ähvardab välismaalast Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallatu (!) tegevuse eest 2–15-aastase vangistusega.

Pakett seadusemuudatusi sisaldab mitmeid demokraatlike vabaduste piiranguid (mitte ainult välismaalastele). Kusjuures kogu see lugu pole riigikogu tööõnnetus – president pani veto, aga riigikogu võttis seadusemuudatused uuesti vastu. Oleksin väga imestunud, kui Economisti selle aasta oktoobris publitseeritavas edetabelis Eesti demokraatiaindeks paraneks!

Läheme analüüsiga edasi. Neljandas valdkonnas – demokraatlik poliitiline kultuur – esitatakse riigi kohta järgmised küsimused. Kas ühiskonnas valitseb piisav konsensus stabiilse demokraatia toetamise küsimuses; kui suur osa elanikest sooviks näha tugevat, parlamendist ja valimistest vaba riigijuhti (peaks jääma alla 30 protsendi); elanike osakaal, kes eelistaks sõjaväe võimu (peaks jääma alla 10 protsendi); elanike protsent, kes riigijuhtimisel eelistaksid eksperte või tehnokraate (peaks jääma alla 50 protsendi); elanike osakaal, kelle arvates tuleb demokraatia halvasti toime korra hoidmisega (peaks jääma alla 30 protsendi); elanike osakaal, kelle arvates ei mõju demokraatia majandusele hästi (peaks jääma alla 20 protsendi); elanike osakaal, kelle arvates on demokraatia parim valitsemisviis (peaks olema üle 90 protsendi); kas kirik ja riik on lahutatud. Selles valdkonnas on Eesti skoor 7,5.

Viimane valdkond on kodanikuvabadused. Rahvusvähemuste küsimused tulevad jälle esile. Küsimused ise on järgmised: kas on olemas vaba elektrooniline meedia; kas trükimeedia on vaba; kas eneseväljendus- ja protestivabadus on olemas (märkusega, et lubatud on tõepoolest ainult üldiselt aktsepteeritud erandid, nagu keeld vägivalda õhutada); kas meedia katab kõiki arvamusi (pool punkti maha, kui teatud vähemus-seisukohad on ebasoovitavad); kas on poliitilisi piiranguid interneti kasutamisel; kas kodanikel on õigus koonduda ametiühingutesse; kas on olemas institutsioonid, mille kaudu kodanikud saaksid survestada valitsust kitsaskohti lahendama.

Kas riik rakendab piinamist; millisel määral on kohtuvõim iseseisev; religioosse tolerantsuse määr; kas inimesed on seaduse ees võrdsed; kas elu on üldiselt turvaline; kas eraomand on kaitstud; isiklike vabaduste aste; inimeste protsent, kes hindavad, et inimõigused on kaitstud (peaks olema vähemalt 70 protsenti); kas on märkimisväärset diskrimineerimist rassi, nahavärvi või usutunnistuse alusel; mil määral kasutab valitsus rahva hirmu ja ebakindlust kodanikuvabaduste kitsendamiseks.

Eesti skoor oli viimati 8,82, aga paar küsimust (eriti viimane) toovad uuesti meie mullusuvised seadusemuudatused esile. Eestil on karta siin halastamatut punktide mahaarvamist.

Economisti demokraatia indeksi edetabelit võib ju võtta kui omapärast spordiala. Mida kõrgema koha Eesti sportlane saavutab, seda rohkem on spordialal innustunud jälgijaid ja järgijaid. Pole paremat rahvuse konsolideerijat kui võidetud olümpiamedal.

Demokraatia indeksi edetabelil on vahest veelgi tugevam pragmaatiline väärtus kui spordivõistlustel. Lonkavate demokraatiate hulgast välja rabelemine on palju rohkem kui lihtsalt tõus mingis mängulises edetabelis. Demokraatlikkus mitte ainult ei mõõda, vaid ka mõjutab elukvaliteeti: demokraatlike riikide majandus areneb kiiremini kui samal tasemel ebademokraatlike riikide oma.

Mis eriti tähtis: 55st lonkava demokraatiaga riigist on 15 sellises riskirühmas, kus ekspertide hinnangul on tõsiste sotsiaalsete rahutuste oht.

Täisdemokraatlike riikide seast ei kuulu aga ükski riskirühma. Eesti geopoliitilist asendit arvestades ei maksaks demokraatia indeksi langusesse küll kergemeelselt suhtuda.

Economist avaldab oma järgmise demokraatia indeksi tabeli selle aasta oktoobris, mõni kuu enne Eesti parlamendivalimisi. Oleks meeldiv, kui valimisdebattides ka demokraatiateemalised küsimused esile kerkiksid.