Mare Ainsaar: kas inimesi on liiga palju?

Foto: Artur Sadovski

Euroopas on mureks rahvaarvu vähenemine, aga kogu maailmas ülerahvastatus. 200 aastat tagasi kirjutas Thomas Malthus kuulsa essee rahvastiku kasvu piiramise vajadusest. Kas see on ka tänapäeval aktuaalne, arutleb rahvastikuteadlane Mare Ainsaar.

Thomas Robert Malthus (1766–1834) avaldas 1798. aastal essee väitega, et rahvaarvu pidurdamatu kasv tekitab vaesust, järelikult tuleb seda pikaajalise kasu nimel piirata. 21. sajandiks on vaeste inimeste arv maailmas mitmekordistunud, seda eelkõige Aafrika ja Aasia vaeste riikide rahvaarvu kasvu tõttu.

Kõige äärmuslikum rahvastikuprognoos ütleb, et 2300. aastaks võib maakeral elada 36 miljardit inimest – ligi viis korda enam kui praegu.

Rahvastik kasvab peamiselt kõige vaesemates riikides. Kui praegu elab umbes 60 protsenti maailma rahvastikust Aasias, 13 protsenti Aafrikas, 12 protsenti Euroopas ja 15 protsenti mujal, siis paarisaja aasta jooksul Aafrika rahvaarv kahekordistub.

Euroopa osa maailma rahvastikust kahaneb seitsmele protsendile ning Aasias saab suurimaks riigiks India. Seega on küsimused, kas rahvaarvu kasvu piiramine aitab vähendada viletsust ning kuidas tagada rahvastiku ja ressursside tasakaal, endiselt päevakorral.

Idee enesehävituslikust paljunemisest

Kui ajaloos üks kurikuulsamaid, kuid samas populaarsemaid õpetlasi inglane Thomas Robert Malthus esmakordselt avaldas oma essee rahvaarvu kujunemise printsiipidest («An Essay on the Principle of Population»), oli kindlasti tegemist ambitsioonika teosega.

Teinud vaatlusi majanduse, inimeste arvukuse ja elujärje kohta, järeldas ta, et inimeste kontrollimatu tung paljuneda viib vaesuseni, sest põlluviljakuse kasv jääb rahvaarvu kasvule alla. Olukorda parandavad vaid nälg, sõjad ja haigused, mida jumal inimestele saadab.

Enneaegne suremus aitab parandada ellujääjate elujärge. Järgneva veerandsaja aasta jooksul andis ta välja veel kuus täiendatud trükki oma tööst, kus arendas oma mõtet edasi.

Malthuse seoseid kasutati näiteks veel 1950ndatel Inglimaa ja Walesi rahvastikuprognooside koostamistel, enne kui arenesid statistilisemad ja tehnilisemad meetodid. Malthuselt said inspiratsiooni ka teised maailma teadusajalukku läinud teadlased, nagu Charles Darwin ja Robert Keynes.

Mis tegi Malthuse kurikuulsaks? Kuna vastuolu elatusvahendite piiratud kasvu ja rahvastiku ületootmise vahel oli Malthuse arvates paratamatu, olid igasugused õnnetused ja enneaegset suremust põhjustavad asjaolud tegelikult lahenduseks ülerahvastatusele.

Olukorda ei teinud paremaks ka Malthuse eugeenilised vihjed inimtõu puhastamise võimalustele, mis arenesid 20. sajandi alguseks tugevateks eugeenilisteks koolkondadeks mitmetes riikides.

Soovitused kehtestada vaestele inimestele sündide piirmäär ei olnud isegi 19. sajandi alguse Inglimaal populaarsed. Tõsi, oma idee hilisemates arendustes soovitas Malthus kasutada sündimuse piirajana ka mitmeid ennetavaid meetodeid, nagu raseduse katkestamine, abiellumise edasi lükkamine ja loobumine seksuaalelust.

Samuti pooldas ta hariduse andmist madalamatele klassidele. Tuleb meeles pidada, et rasedusvastaste vahendite massilise levikuni oli jäänud enam kui 150 aastat.

Kui Malthuse esimesed kriitikud (Ferr ja Marx) pöörasid tähelepanu peamiselt elutusvahendite kasvu prognoosimise vigadele, siis 20. sajandi kahekümnendatel aastatel sündisid mitmed teooriad, mis seadsid rahvastiku kasvu pikemas perspektiivis üldse kahtluse alla.

Rahvastikuteadlaste endi seas põhjustasid palju kriitikat 1925 avaldatud, bioloogia-taustaga ameeriklase Raymond Pearli bioloogilistest katsetest välja koorunud logistilised rahvastiku kasvukõverad, mis väitsid, et pärast populatsiooni kasvu järgneb sellele alati kahanemise faas.

Pearli äädikakärbeste-katsete üldistusi inimkonnale peeti tol ajal Ameerikas siiski liiga bioloogilis-tehniliseks ning vähe sotsiaalteaduslikuks. Samas ei takistanud see praktilisi linna- ja regiooniplaneerijaid kasutamast Pearli kõveraid tegelikus regionaalplaneerimises, sest paremaid lahendusi polnud.

Selle perioodi aktiivsest teoreetilise tee otsingutest rahvastiku vallas sündis ka teine ning tänapäeval suhteliselt tunnustatud lähenemine. 1929 avaldas Warren Thompson demograafilise ülemineku teooria, mis väitis, et kõrge sündimus on inimkonna ajaloos vaid ajutine nähtus ning ühel hetkel läbivad kõik ühiskonnad demograafilise ülemineku ehk nii sündimuse kui suremuse languse.

Põhjused on seotud ühiskonna üldise arenguga, mitte niivõrd suremuse langusega. Esimene riik, kus selline protsess alguse sai, oli Prantsusmaa. Ka Inglimaa oli esimeste demograafilise ülemineku riikide seas, nagu Eestigi, kuid madala sündimuse ehk nüüdisaegne periood saabus Inglimaale alles 20. sajandil, seega tükk aega pärast Malthust, kes oli näinud vaid kõrget sündimust.

Demograafilise ülemineku teooria järgi iseloomustab nüüdisaegset rahvastikutüüpi madal suremus ja sündimus. 1990. aastate Euroopa riikide väga madal sündimus viis 2003. aastal ÜRO prognoosimeeskonna isegi niikaugele, et ametlikult võeti plaani prognoosi variandid, mis nägid ette pikemaid perioode negatiivse rahvastikutaastega, seega rahvastiku kasvu lõppu pikemas perspektiivis.

2009. aastal heitsid kolm rahvastikuteadlast õhku siiski uue mõtte, avaldades teadusajakirjas Nature 2008. aasta Euroopa Demograafia Assotsiatsiooni konverentsil ette kantud artikli väitega, et ühiskondade arenedes võib väga madal sündimus liikuda siiski uuesti lähemale taastoote piirile. Tegemist oli siiski pigem statistilise kui teoreetilise artikliga, seega jääb rahvastiku tuleviku osas mitmeid seletusvõimalusi.

Kas optimaalne rahvaarv on saavutatav?

Kuigi Malthus võis mitmetes asjades olla ebatäpne ja eksida, tuleb tunnistada tema populaarsust järgnenud sajanditel. Päevakorda on jäänud ka tema tõstatatud ressursside ja nende tarbijate arvu tasakaalu küsimus.

Õigupoolest ei olnud Malthus esimene, kes selle üle arutles. Juba antiikaja filosoofid Platon, Aristoteles, Konfutsius mõtisklesid optimaalse rahvaarvu üle, mis tagaks ühelt poolt piisava töötegijate arvu, kuid samas ei põhjustaks vaesust.

Samal ajal kui bioloogilised teooriad käsitlevad küsimust pigem keskkonnakoormuse või keskkonnamahutavuse nime all, räägitakse globaalsetes foorumites vee- ja toiduvarudest, energiast ja viimasel ajal ka kliimaprobleemidest.

Seega ei näi keegi praktikas kahtlevat, et optimaalne tasakaal ressursside ja rahvastiku vahel on vajalik. Küsimus on vaid selles, kuidas seda saavutada. Vahel ka selles, kuidas tasakaalupunkti õigesti määratleda.

20. sajandil on kasutusel olnud erinevad optimumi tõlgendused. Klassikaline optimumi määratlus põhineb tootlikkuse maksimeerimisel ühiku kohta, kuid on ka teisi seiskohti, näiteks Meade’i kogukasulikkuse kriteerium.

Arusaama optimumist võib mõjutada ka rahvaarvu dünaamika. Julian Simoni tööd näitasid, et inimese kohta on sissetulekud pikemas perspektiivid suuremad kasvava rahvaarvuga kui muutumatu rahvastikuga riikides ning seda nii arenenud kui arengumaades.

Samuti on suurem rahvastiku tihedus seotud kiirema majandusliku arenguga. Suurem rahvaarv võib aidata toime tulla ka ressursside nappusest tingitud probleemidega. Kasvav rahvaarv on hea ka tööhõivele, sest tekitab lisavajaduse teenuste ja kaupade järele. Suurenev siseturu nõudlus on iseloomulik kõigile kasvava rahvaarvuga piirkondadele.

See on ka argument, mida kasutavad immigratsiooniriikide majandusteadlased rände kasu väljatoomiseks. Isegi kui värsked madala haridustasemega immigrandid jäävad esimeses põlvkonnas riigi ülalpidamisele, toetavad nad siiski riigi sisenõudlust ja majandust.

Suurema rahvaarvu puhul võib loota ka andekate inimeste sündide suuremale arvule, rohkem inimesi võib tähendada enam meeldivaid sotsiaalseid sidemeid, sõpru, suuremat partnerite valikut, avalike teenuste laiemat võrku, mitmekesisemaid elustiilivalikuid jne. Seega: kui suudetakse tagada inimestele minimaalne elustandard, on mitmeid argumente kasvava rahvaarvu kasuks, sh ka kaudselt majanduslikke.

Ühte kindlat optimaalse rahvaarvu valemit ei ole aga olemas. Kuna tehnoloogia ja institutsioonide arenedes tekivad uued lahendused ressursside tootmiseks, sõltub optimaalne rahvaarv institutsioonidest ning nende võimekusest organiseerida rahvast ja toota ressursse.

Maailm pole homogeenne

Maa ühiskond ei ole siiski homogeenne. Sajandeid tagasi elati eraldatud enklaavides. Üleilmastumine toob kaasa selle, et elu mitmekesisus puutub  kõigisse. Teooriast lähtuvalt on olemas võimalus, et ühiskonna arenedes langeb sündimus ise, kuid see on pikk protsess ning enne jõuab maailma rahvastikus toimuda palju hariduslikke ja religioosseid ümberkorraldusi.

Seega pole imestamisväärne, miks Euroopa demograafid, majandusteadlased ja poliitikud arvestavad Euroopa tulevikuplaane tehes Aasia ja Aafrika arengutega.

Mitte kunagi varem pole maakeral elanud nii palju noori, viljakas eas rändevalmis inimesi kui 21. sajandi alguses.

Alla 25-aastased moodustavad peaaegu poole maailma 6,8-miljardilisest rahvastikust. Suur osa sellest rikkusest on siiski jaotunud väga ebavõrdselt eri mandrite vahel. Näiteks Eestit ja tema naabreid ähvardab pigem depopulatsioon.

Seega näitab paljude arenenud riikide kogemus, et liiga kõrge sündimus, mis viib lõpuks ressursside defitsiidini, ei ole paratamatu loodusseadus. Kontratseptiivide kasutuselevõtt, muutunud väärtused ja tähendused on vähendanud keskmist laste arvu naise elu jooksul kolm kuni neli korda.

Uued tehnoloogiad loovad optimistlikuma perspektiivi ka energia- ja toiduküsimuse lahendamiseks. Kuna regionaalsed erinevused laste arvus ja ühiskondade võimekuses on suured, ei ole ka tänapäeval kadunud sündimuse piiramise programmid. 41 protsenti maailma riikidest peab sündide arvu oma territooriumil liiga suureks.

Jääb veel ka kolmas võimalus – madalate rändebarjääride korral on inimeste liikumine üks tõhusamaid tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaalustamise võimalusi. Võimalike kõrvalmõjude tõttu kasutavad Euroopa riigid seda siiski ettevaatlikult. Ka Euroopa Liidu viimastes rahvastikualastes nõuannetes on esikohal sündimuse suurendamine ja alles seejärel suurema sisserännu lubamine.

Suured küsimused

Kui poleks küsimusi, poleks ka teadust (vaja). Suured ja rasked küsimused – augud maailmapildis – murravad illusiooni kõige teadmisest ja annavad teadlastele tööd uute teadmiste otsimisel.

Viis aastat tagasi kogus Science, üks maailma mõjukamatest teadusajakirjadest, oma juubelinumbrisse 125 suurt teaduse ees seisvat küsimust.

Postimees küsib artiklite sarjas Eesti teadlastelt, mida nemad neist küsimustest arvavad ning kui palju on teadus viie aastaga edasi arenenud.

Varem ilmunud:

•    Füüsik Piret Kuusk «Millest koosneb universum?», Postimees AK 20. veebruar 2010.

•    Rakubioloog Toivo Maimets «Miks me vananeme?», Postimees AK 6. veebruar 2010.

•    «Teaduse viimane suur lahendamata probleem» – intervjuu psühholoog Talis Bachmanniga, Postimees AK 17. oktoober 2009.