Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: kas teha või rääkida!?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
JÜRI SAAR | FOTO: Valimised

Vanad ja elukogenud inimesed on ikka öelnud: «Enne mune, siis kaaguta». Selle kõnekäänu sügav sisu lubab inimesele või ettevõtmisele hinnangu anda alles pärast seda, kui midagi on reaalselt korda saadetud. See, mis on lubatud, suurt ei loe ja tähtis on eelkõige, mis tegelikult tehtud sai. Tühjade lubaduste andja jaoks on vanarahval samuti tabav ütlemine: «Suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbse pesagi». Just niiviisi on Eestimaal aastasadu püütud elada, oma elu edendada ja lapsi õpetada, kasvatada.

Vaadates viimastel aegadel siinmail toimuvat, jääb vägisi mulje, et Eesti avalikus elus on millalgi toimunud mentaliteedimuutus. Talupoeglik ja tõsine suhtumine enda ja teiste tegemistesse on asendunud üleüldise suhtelisusega, avaliku arvamuse sihipärase manipuleerimisega, igasse valdkonda tegijate ja ekspertide asemel tekkinud suhtekorraldajate ja poliittehnoloogidega.
Selle tulemusena segunevad reaalsus ja kujutlus, tegelik probleemide lahendamine on asendumas tühjade sõnade tegemisega. Kui kerkib esile mõni suur probleem, siis peab hakkama «kärama», kui ikka teha palju «kära ja plära», küll siis asi edeneb, kus ta pääseb. Koguneme suurele platsile ja jahume, nii et maa must, sest siis oleme saavutanud «täiskõhutunde» ja oleme omadega rahul.

Eriti hakkab see muutus silma muidugi järjekordsete valimiste ajal, mil peaasjalikult tulevaste õhulosside verbaalse loomega tegeldaksegi. Näeme ja kuuleme pidevalt lubadusi, veksleid roosiliseks tulevikuks, millel reaalse mineviku ja olevikuga pole mingit kokkupuudet. Lubadused, lubadused, kui küsida mõne asja kohta täpsemalt, mida on tehtud konkreetses valdkonnas, saad vastu jällegi kamaluga uusi lubadusi ja eneseõigustusi. Näiteks, mida reaalset on teinud Tallinna linnavalitsus linna ühistranspordi arenguks. Esiteks jooniti maha bussirajad s.t ei tehtud midagi juurde, vaid jaotati olemasolevat tänavapinda. Kelleltki võeti ära ja kellelegi anti teeruumi lisaks ning nüüd väidetakse tähtsa näoga, et bussid liiguvad kiiremini. Võib-olla liiguvad, võib-olla mitte, võib-olla osa rahvast liigub kiiremini, teine jälle hoopis aeglasemalt. Igatahes tipptunnil võib igaüks näha ummikuid ja tühjana seisvaid bussiradasid. Kui aga küsida, miks tänavaauke siiani ära ei ole parandatud, vastab praegune linnapea lobinal, et need saavad korda siis, kui Keskerakond võtab võimu terves Eestis.

Linnarahvale anti justkui tasuta ühistransport, kuid tegelikult jaotati jällegi juba olemasolevat vara, ei loodud midagi juurde. Kas koos selle sammuga avati uusi bussiliine, parandati sõidugraafikuid, toodi liinidele uusi busse, parandati juhtide töötingimusi ja sõitjate mugavusi? Ei midagi sellist. Busside sõidumarsruudid on praktiliselt samad, mis 30 aastat tagasi. Teated huligaanidest ja eluheidikutest trammides-trollides-bussides üha sagenevad. Võib-olla võeti hoopis selle propagandistliku sammuga linnatranspordilt üldse arengupotentsiaal ja tulevikus hakkab enamik inimesi haisvat ühistransporti vältima. Me ei tea seda, reaalsest arengust pole midagi räägitud, ainult hirmutatakse inimesi, et „pahad“ ehk keskerakondlaste konkurendid võtavad võimule saades linlastelt ära tasuta transpordi.

Enne munemist kaagutamine on oluline tänases Eestis üldse ressursi jagamise seisukohalt, sest kes rohkem lärmab, sellele rohkem antakse. Olgu selleks siis hääled valimistel, raha riigieelarvest või muud keskvõimu jaotatavad ressursid. Suurte riigiasutuste ja ettevõtete arengukavad ei ole muud kui tühipaljas lubaduste andmine tulevikuks, mille side olemasolevaga on nõrgapoolne. Arengukavad on tavaliselt aluseks katkematutele reformidele, mille vilju näeme alles tulevikus. Eriti vastumeelne on reformijatele juba tehtust kokkuvõtete tegemine.

Pole eriti näinud, et keegi arutleks tõsiselt varasema arengukava täitmist ja paneks täitmisele ausa objektiivsetel andmetel põhineva hinde. Riigiettevõtte sellesuunalise toimimise supernäide on Eesti Energia. Meie ärimeeste kava Armeenia kullakaevandustes rikkaks saada ja seal oma rahadest ilma jäämine on nali võrreldes selle riigifirma ambitsioonidega kaugetes maades põlevkivilademete kasutusele võtmisel. Neis on tõelist grandioossust, mis muudab kindlasti Eesti ja võib-olla kogu maailma energeetilist tulevikku. Seniks aga tuleb siinsetel energiatarbijatel hakata rohkem maksma, ja see on 100% kindel, kuid väike ohver võrreldes varsti saabuva külluseajaga.

Meie teadustegevuse institutsionaalne korraldamine põhineb liialt otsustel, raha eraldamisel projektidele, mis tehakse paljuski visioonide ja lubaduste valjuhäälsuse põhjal. Siia ritta mahub Eesti oma kloonvasikas Juuni, mis pidi varsti hakkama imepiima andma, kuid kahjuks suri ootamatult. Ja Eesti oma sputnik, mis hakkab varsti peaaegu valguskiirusest kiiremini kihutama, kui muidugi kosmoseprügiga pihta ei saa.

Eesti oma geenivaramu projekt, mis lubab varsti suurhüpet siinsete inimeste tervises, kui selleks riigieelarvest piisavalt raha antakse. Kõik see tuleb varsti, tuleb ainult varuda kannatust. Kõigi nende projektide ühisosa on aga tegelikult see, et promomist ja lubamist on palju, kuid tegudega asi märksa tagasihoidlikum. Kui kunagi kulude-tulude kokkulöömiseks läheb, siis võtab maad vaikus või juhitakse avalikkuse tähelepanu juba uutele fantastilistele projektidele ja reformidele

Tuleb kuidagi tuttav ette ja meenutab ühes teises riigis Kommunismi ehitamist, mida valmiskujul pidi nõukogude rahvas nägema 1980. aastaks. Mis oli ka üks suur mulliajamine, nagu pärastpoole selgus, sest kümme aastat pärast lubatud Kommunismi saabus hoopis bolševistliku riigikolossi kokkukukkumine. Tegelikult panid Eesti inimesed kohe pärast 1940. aasta juunipööret tähele, et töötegemine asendus miitingutega, koosolekutega, kus muudkui räägiti ja räägiti sellest, kui toredaks kõik varsti läheb. Kuigi reaalne elu hakkas kiiresti vastupidistest muutustest märku andma.

Punaimpeeriumi järglasriigis kestab sama stiil - küll rajatakse varsti Marsile baas, küll luuakse Moskva lähedale «vene oma räniorg», küll tehakse Ust-Lugasse kõik Balti riikide sadamad väljasuretav ülisadam, küll võetakse relvastusse robottankid jne jne. Erinevalt sellest praktikast ei pannud keegi tähele, millal tekkis ja arenes Kalifornias Silicon Valley või millal tulid igapäeva relvastusse droonid, millal tekkis internet. Need asjad said lihtsalt ühel hetkel valmis ja koos kasutamisega hakati neist ka laiemas ringis rääkima. Just sedapidi, enne tehti ja siis alles räägiti.

Eesti avaliku elu diskursus paikneb nõnda justkui kahevahel, sest kaldume liialt uskuma, et kui palju kaagutada, pole munemisega vaja üldse vaeva näha. Võib üsna kindlalt väita, et selline usk on pärit meist ida poolt ja ei sobi kuidagi ei vanade kommete ega läänelike baasväärtustega. Oleme ühel hetkel ära unustanud meie esivanemate poolt aegade jooksul talletatud talupojatarkuse, mis koos protestantliku tööeetikaga tõstavad esiplaanile oma tegemistesse tõsise ja vastutustundliku suhtumise. Ja mis ütleb ühtlasi krõbedat tõde tühikargajate ja katteta lubaduste andjate aadressil.

Tagasi üles