FOTO: Repro

Muuseumijuhid kirjutavad, et ühendmuuseumi loomise poolt toodud argumendid


ei veena kedagi, kes muuseumide tööga lähemalt tuttav on.

Rea Raus Läänemaa muuseumi juht

FOTO: Pm

Saaremaa muuseumi juht Endel Püüa.

FOTO: Pm

Urmas Selirand Hiiumaa muuseumi juht

FOTO: Pm

Lugenud kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Marju Reismaa artiklit (PM 3.03), tahaks napilt kuu ametis olnud muuseuminõunikult kõigepealt küsida, mitmes maakonnamuuseumis on ta viimastel aastatel käinud ja on ta tutvunud nende töö sisulise poolega.



Vaid inimene, kes tunneb muuseumide tööd ja neis toimuvat väga hästi, saaks rääkida, millisel tasemel tööd tehakse.



Kiirustamisest.

Norras valmistati muuseumireformi ette seitse aastat. Meil on liitmuuseumi väljatöötamise töögrupp käinud koos kolm korda, kusjuures esimesel kahel korral olid muuseumid jäetud vaid ärakuulaja rolli.



Sisulisi arutelusid, probleemide analüüse ei olnud võimalik isegi mitte algatada. Kolme korraga on arutelud piirdunudki. Mida ametnikud kabinettide vaikuses veel lisaks mõtlevad, seda muuseumid ei tea. See ongi pinnapealsus, see ongi kiirustamine.



Ühishoidlast.

Eelmise nädalani kultuuriministeeriumi kodulehel olnud info liitmuuseumi kava kohta sätestas ühe suurema väärtusena liitmuuseumi juures ühise fondihoidla väljaehitamise võimaluse. Nüüdseks on see kirjatükk kadunud ning seda asendab projekt Tallinna muuseumidele ühise fondihoidla ehitamise mõttega.



Riigist ja rahvast.

Muuseumide nõusolekut reformidega seadus ei nõua. Et seda nõusolekut ei küsita ja muuseumide arvamustega reformi kavandamisel ei arvestata, on kõik maakonnamuuseumid kogenud. Kas selline lähenemine on ka õige, vajab arutelu. Küll aga on selge see, et riik ei ole ainult mitte mõned ministeeriumiametnikud.



Kellega siis, kui mitte otseselt oma valdkonnas töötavate inimestega, spetsialistidega peaks sisulisi arutelusid pidama, et leida ka ajas vastupidavaid lahendusi? Mis ikkagi on need probleemid, mis vaevavad kõiki muuseume, mitte ainult maakonnamuuseume? Aastate jooksul on kaootiliselt küll räägitud ühest ja teisest probleemist, kuid terviklike lahendusteni ei ole jõutud.



Ühistest alustest.

Tõsi, nagu Marju Reismaa oma artiklis välja tõi, toonitas riigikontrolli audit vajadust töötada välja terviklik lähenemine muuseumidele. Seda kõigile riigimuuseumidele, mitte maakonnamuuseumidele eraldi. Sama käib museaalide eksponeerimise kohta.



Kui räägime kogumispoliitikast, siis soovitas riigikontroll kultuuriministeeriumil välja töötada ühtsed, riiklikud alused kogumispoliitikaks, millele toetudes saaksid riigimuuseumid välja töötada oma kogumispoliitika. Loogiline ja arusaadav. Muuseumid on oma valdkonna tundjatena kogumispoliitika küll välja töötanud, kuid see ei ole ühtne riiklik nägemus.



Tunnustatud museoloogid on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et vaja on töötada välja ühtsed metoodilised juhendid ja töö tulemuslikkuse kriteeriumid muuseumidele. Seda tööd peaks juhtima ja koordineerima kultuuriministeerium.



Kus on tulemus?



Kogumispoliitika on vaid üks näide tegelikest lünkadest praeguses muuseumitöös. Kõigil muuseumidel puuduvad tegelikult ühtsed alused töö sisuliseks hindamiseks. Selleks on vaja vaadelda kõiki muuseume tervikuna, lõpuks ometi välja töötada ka ühtne lähtealus ja sealt siis edasi minna. Kui vundamenti peaaegu pole, ei tasu imestada, et pealisehituses on praod.



Nägemata oma silmas palki, püüab kultuuriministeerium maakonnamuuseumide tööd alavääristades ja muuseumide töötajate tööpanust ja pühendumust pisendades juhtida tähelepanu kõrvale oma aastaid tegemata tööst.



Analüüsi kvaliteedist.

Nagu kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Vikerraadiole antud intervjuus ise ka tunnistas, avaldati mõni päev tagasi vaid tänu suurele survele kultuuriministeeriumi kodulehel maakonnamuuseumide võrdlustabel. Esimest korda aastate jooksul oli sellist võrdlust võimalik ka muuseumidel endal näha.



Lugemismaterjal on huvitav, kuid pisut segane. Ühte tabelisse on koondatud erinevad, kohati ühildamatud andmed, mõnes lahtris 2008. aasta kohta, mõnes 2009. aasta või selle esimese poolaasta kohta. Neid meelevaldselt kokku liites on leitud erinevaid protsente, mis reaalsusele ei vasta. Samuti esineb tabelis otseseid vigu.



Üks näitaja on publikatsioonide arv, mida muuseumid avaldavad. Enamik muuseume on kirja pannud publikatsioonidena suuremaid väljaandeid, nagu näiteks aastaraamat. Osa muuseume on aga ära märkinud kõik külastajatele mõeldud pabertrükised, voldikud, plakatid jne. Kuni ei ole ühtselt kokkulepitud kriteeriume, ei saa nende alusel ka järeldusi teha.



Miks see olukord selline on ja miks see muuseumidega tegelevates ametnikes küsimusi ei ole tekitanud, jääb mõistatuseks. Kohe pärast andmete avaldamist tekkis aga muuseumijuhtidel küll mitmeid küsimusi ja parandused-ettepanekud on osaliselt ka juba muuseuminõunikuni jõudnud. Niisiis, algandmetega tuleb rohkem tööd teha, et üldse jõuda mingi analüüsini ja sealt omakorda muudatusvajadusteni. Seda on muuseumijuhid korduvalt toonitanud.



Tolmavatest hoidlatest.

Muuseuminõuniku artiklist jääb mulje, et muuseumides hoitava materjali väärtus peitub ainult selles, kuivõrd need on eksponeeritud näitusena. Samas unustab ta täielikult (või lihtsalt ei tea), et käsikirjad, dokumendid, fotod pakuvad iga päev suurt huvi teadlastele ja uurijatele. Muuseumide fondid on kõigile avatud.



Kui muuseumi kogus on 70 000 museaali, siis nende näitustel esitamisega peame kahjuks tõesti piirduma nende ruutmeetritega, mis muuseumi käsutuses on, ning ka arvestama ka rahaga uute näituste tegemisel. See aga ei tee olematuks fakti, et muuseumide töö taset näitab suuresti mitte ainult külastaja, kes näitusesaalides eksponaate vaatab, vaid ka uurija, kellele materjale otsides ja kelle päringutele vastates kulutab suur osa meie teaduritest oma tööaja.



Tasuta külastajatest.

Kunagi oli riigil plaanis maksta kinni kooliõpilaste ekskursioonid Euroopa muuseumidesse. Ilus mõte, raha selle jaoks aga polnud. Samas saavad meie oma muuseumid ju pakkuda lastele teadmisi meie kultuuripärandist. Miks peaksid kooliõpilased selle eest veel lisaraha maksma?


Ka siin puudub ühtne riiklik lähenemine: osa muuseume võtab kooliõpilastelt piletiraha, osa mitte, kuid milline oleks riigi üldine suund? Kui räägime kultuuriharidusest, siis päris kindlasti oleks riiklikult õige soodustada kooliõpilaste tasuta muuseumikülastusi.



Kavandatavast reformist.

Muuseumijuhid on rääkinud reformi rahalise poole küsitavusest. Praeguseks on muuseumide aastatepikkuse alarahastamise tagajärjel kujunenud välja olukord, kus eriti külma talve tõttu on proportsionaalselt väga suur osa majanduskuludest läinud hoonete kütmiseks. Meil oleks vaja saada erakorraliselt lisaraha nende kulude katmiseks muuseumide reservfondist. See aga on tõenäoliselt võimatu, sest muuseumide reservfondist on planeeritud ühendmuuseumi loomine koos kõigi lisanduvate kuludega.



Huvitavaks teeb olukorra asjaolu, et kultuuriministeerium ise on oma ümberkorralduskavasse kirja pannud, et ühendmuuseumi loomiseks antakse juurde kaks miljonit krooni, kuid lisanduvad kulud peadirektoraadile on ligi kaks korda suuremad. Kust see vahe tuleb? Efektiivsuse arvel?



Maakonnamuuseumid on suurte kärbete tõttu niigi efektiivsuse piiril, toimetades miinimumini koondatud personaliga. Muuseumide rahaline seis on selline, et tuleb mõelda esmavajalike kulude, nagu kütte ja elektri eest, tasumiseks lisaraha leidmisele. Selle asemel pakub ministeerium tulevikus ainult kasvavate kuludega keskaparaati, mida muuseumidel tuleks suuresti enda arvel ülal pidama hakata.



Küsimus ei ole ammu enam omatuludes. Kui ühendmuuseumi juhatab peadirektor, kelle ainuõigus on jagada eelarveraha, siis pole oluline, kas omatulud jäetakse muuseumidele või mitte. Oluline on see, et peadirektoraat vajab kõigepealt ise oma kulude katmist, ning tema otsustada on ka, kui palju kogu eelarvest üldse kellelegi jagada. Kohapealne usaldus distantsilt juhitava, tsentraalse süsteemi vastu kindlasti kahaneb.



Maakonnamuuseume kindlasti ei suleta, kuid on väga suur vahe, kas maakondadesse jääb ka tulevikus teadustööd ja külastuskeskkonda pakkuv muuseum nagu praegu või tõepoolest tolmuv maja, kus on üks töötaja, kes telefoni väljakutse peale tuleb uksi lahti keerama. Ka viimasel juhul saab uhkelt öelda, et muuseum on ju alles.



Ühendmuuseumi loomise poolt toodud argumendid ei veena kedagi, kes muuseumide tööga lähemalt tuttav on. Muuseumid on mitmekülgsed kultuurikeskused, mis töötavad tihedas koostöös kohalike kogukondadega. Jah, rahaliselt on meil raske.



Nagu praegu Eestis kõigil. Kuid selle asemel et asuda sisuliste analüüsidega otsima koostöös parimat lahendust ka praeguses majandusolukorras, on otsustatud asendada see kiire kümnisena maakonnamuuseumidele ühise peadirektoraadi loomisega, suurendades oluliselt valdkonna kulusid sama teenuse osutamiseks riigile.



Muuseumide poolt alternatiivina pakutud kompetentsikeskus aga tundub isegi ministeeriumile endale huvipakkuv lahendus. Veebruaris tegi ministeerium ettepaneku Tartu linnamuuseumile asuda muuseumide kompetentsuskeskuse rolli MUIS-andmebaasi rakendamisel, koolituste korraldamisel jne, eraldades selleks lisaraha.



Väga õige otsus. On oluliselt odavam leida lisaraha suuremate muuseumide juurde lisaspetsialisti palkamiseks, kes hakkaks teatud küsimustega tegelema, kui mõtlematult tormata tagasipööramatute vigade poole. Selline lahendus annab võimaluse kõikide muuseumide vajadusi rahuldava kompetentsuskeskuse etapiviisiliseks loomiseks, kus edasi liigutakse prioriteete seades ning rahalisi võimalusi arvestades.



Lisaks väheneks niimoodi ka kultuuriministeeriumi ametnike töökoorem muuseumidega tegelemisel, sest ühiste, riiklike poliitikate väljatöötamine jääks siis suuresti muuseumispetsialistide tööks. Siiski säiliks otsene, mitmekordselt delegeerimata riiklik vastutus ka maakonnamuuseumide eest, nagu see praegu on.