Aivar Pilv: probleemid Eesti õigusruumis

Advokaat Aivar Pilv.. Foto: Toomas Huik.

Advokaatide poolt vaadatuna on tunnetatav seadusetegijate suutmatus ja soovimatus kuulata valdkonda tundvate spetsialistide soovitusi ja arvamusi, kirjutab vandeadvokaat Aivar Pilv.

Eesti õigusruumi viimaste aastate arengu probleemid mahuvad järgmiste märksõnade alla: seaduste järjepidev ja hoomamatuks muutuv muutmine, õigusselguse ja õiguskindluse järjepidev vähenemine kohtupraktikas, kohtumenetluste aeglustuv tempo ja õiguskaitse efektiivsuse vähenemine, õigusabi kättesaadavuse ebapiisavus

. Neist on ka varem räägitud, aga vaatamata probleemide teadvustamisele ei ole märgata otsustavaid muutusi paremuse poole.

Vaadates seadusandja usinust ja ülimat töövõimet kõikvõimalike «seadusemuudatuste muudatuste muudatuste jne» väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, tekib küsimus: mis on selle eesmärk ja kuhu lõpuks soovitakse jõuda? Vastus on kindlasti lihtne ja väliselt mõjuv – kõik toimub täiuslikuma ja täpsema regulatsiooni, õigusriigi ning ELi seadustega ühtlustamise nimel.

Kuid nii on kõike põhjendatud ka eelneva 15 aasta jooksul nii Eesti seadusandluse aluspõhimõtete kui ka üksikaktide väljatöötamisel ja muutmisel. Keegi ei vaidle selle üle, et see on teatud ajaperioodil olnud ainuvõimalik ja vajalik.

Me oleme elanud teadmises, et õiguskord ja reeglistik muutuvad pärast ühiskonna aluspõhimõtete ümberkujundamist ja ELiga ühinemist selgemaks, konkreetsemaks, stabiilsemaks. Seeläbi ühtlustub ja väärtustub aina enam ka õiguse kohaldamise praktika.

Paraku on senini läinud teisiti ja peame tunnistama, et toimub massiivne seaduste muudatuste, täienduste ja paranduste periood ning nn õigusrahu saabumist pole näha.

Meie kõigi hea kolleeg, Eesti Juristide Liidu president Priidu Pärna avaldas seadusloomes valitseva olukorra kohta värvika ülevaate («Õiguslooja puberteet», EPL 16.02.2010).

Kui Eestis muudeti 2009. aastal tõepoolest veidi rohkem kui 400 kehtivast seadusest 306 ning võrdluseks vaadata, et ELiga liitumisel 1. mail 2004 jõustusid 167 seaduse muudatused, siis tuleb nõustuda kirjutise autoriga, et õiguskorra puberteet Eestis kestab. Ja seda ilmselt veel pikemat aega.

Vaadates valitsevat olukorda advokaadi kui õigusteenuse osutaja pilguga, tekib aeg-ajalt nõutus. Kuidas ja millise kindlustundega selgitada õigusabi vajajatele õigusaktide põhimõtteid ja kohaldamise praktikat, kui teadaolevalt on äsja vastu võetud seadusemuudatuste järel menetluses juba uus, sama seaduse muudatusi hõlmav eelnõu järgmiste muudatuste tegemiseks?

Millist õiguskindlust ja õigusselgust saab kirjeldatud olukord aga pakkuda isikutele, kelle tegevusega üks või teine selline õigusakt on otseselt seotud?

Põhjuseid on kindlasti rohkem kui üks.

Kuid advokaatide poolt vaadatuna on läbi aastate selgelt tunnetatav olnud üha uute eelnõude ja ideede seadusesse vormijate suutmatus ja soovimatus kuulata teatud valdkonda tundvate praktikute, spetsialistide soovitusi ja arvamusi. Nii olemegi korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kus algselt eelnõust välja jäetud seisukohad pärast kolme-nelja-aastast praktikat ikkagi vajalikuks tunnistatakse ja seadustesse viiakse.

Kuid miks peab seda tegema nii koormaval ja kulukal viisil ning kellegi jaoks olulist aega kaotades?

Miks peab aastaid vaidlema kohtus, et mõista teatud regulatsioonide kehva kvaliteeti või ebaõnnestunuid lahendusi?

Kas poleks mõistlikum ja odavam kuulata erinevaid pooli ja arvestada nende seisukohtadega sisuliselt, mitte ainult formaalselt? Usun, et ainuüksi natuke tarmukam lähenemine seadusloomele parandaks märkimisväärselt õigusaktide kvaliteeti ja väldiks asjatut kiirustamist.

Kuid probleemid ei peitu vaid seadusloome kvaliteedis ja õigusaktide muutmise kiiruses. Kahjuks süvendab ebakindlust ja tekitab küsitavusi ka ebakindel ja ettearvamatu kohtupraktika – seaduste tõlgendamine ja kohaldamine.

Kuigi eelneva valguses võiks öelda, et kohtupraktika heitlikkus tulenebki kiiresti muutuvatest seadustest, oleks see vaid mugava ja sobiva õigustuse leidmine. Kui mingis osas oleks see isegi õige, siis kohtumenetlustega seotud advokaadid on pikemat aega tunnetanud, et pole midagi ebakindlamat kui kindel või väljakujunenud kohtupraktika.

Mööndes, et aeg-ajalt vajab kohtupraktika muutmist, ei saa selle teesiga nõustuda olukordades, kus kohtud ise äkki justkui juba kujunenud kohtupraktikat seadusandja tahte uudse sisustamisega ootamatult muutma asuvad.

Seda olukorras, kus seadust pole muudetud ja seadusandja pole uusi tahteavaldusi teinud.

Paraku pole sellised ilmingud võõrad ka riigikohtu praktikale, millel on väga oluline ja paljutähenduslik roll õiguskindluse ja -selguse kujundamisel.

Kuidas näiteks mõista olukorda, kus alamalseisvad kohtud, tuginedes poolte esindajate korduvatele viidetele riigikohtu praktikale, otsust tehes sellest ka juhinduvad?

On see neile ju siduv ja kohustuslik. Kuid kõrge kohus leiab siis äkki samas asjas, et eelnev praktika pole küll vale, aga kõnealusel juhul võiks kasutada siiski hoopis teist, alternatiivset õiguskaitsevahendit. Ja kogu vaidlus algab esimese astme kohtust uuesti.

Selline menetlus on pooltele koormav, õiguskaitse mõttes ebaefektiivne ja kulukas. Kõrge kohtu seisukohad on alati huvipakkuvad ja harivad, aga kas neid peab pooltele väljendama ootamatul ja ettearvamatul viisil?

Kas poleks näitena toodud olukorras mõeldav, et kohus juba kujunenud kohtupraktika pinnal, mis pole iseenesest vale, selgitab ja soovitab, milliseid võimalusi ta seaduse kohaldamisel veel võimalikuks peab. See võimaldaks juhised edasiseks teadmiseks võtta, kuid ei tooks kaasa kohtulahendite tühistamisi ja õigusrahu saabumise lõputut edasilükkamist.

Kui tõstatatud küsimuste loetelusse lisada veel kohtuasjade läbivaatamisele kuluva aja järkjärguline pikenemine ning eriti praeguses majandusolukorras ebamõistlikult kõrged riigilõivumäärad, siis tekib küsimus: kas selline õigusruum on isikute õiguste kaitseks efektiivne, olemasolevad regulatsioonid ja tingimused proportsionaalsed ning mõõdukad võrreldes kohtumenetlustes pakutava õiguskaitsega?

Julgen selles kahelda, kuid loodan, et olukord järk-järgult paraneb. Ja meie kui advokaatide üheks kohustuseks ongi avalduvatele probleemidele tähelepanu juhtida, et leida parimad lahendused.

Artikkel põhineb kõnel, mille Eesti Advokatuuri eelmine esimees Aivar Pilv pidas oma kolleegide ees eile. Advokatuuri üldkogu valis uueks esimeheks Toomas Vaheri.