Raul Vinni.

FOTO: SCANPIX

Kas Saare maakonna püsiühendus, millega 17 aastat on valijaid võidetud, pannakse kalevi alla? Vaevalt küll, ikka jätkame, arvab ajalehe Saarte Hääl ajakirjanik Raul Vinni.

aari aasta pärast võib öelda, et juba terve põlvkonna sirgumise jagu aega on arutatud püsiühenduse rajamist mandri ja Muhumaa vahele. Seda me siis ka saame öelda, sest, nagu teada, on valitsus saatnud selle teema Saare maavalitsusse planeerimisele ehk bürokraatiaveski kivide vahele jahvatamisele. Need kivid jahvatavad aeglaselt. Paar aastat vähemalt, kui mitte rohkem.

Seda kõike ajal, mil riigivalitsejate teod ja suunad viitavad üsna selgelt hoopiski asjaolule, et paljude jaoks jääbki sild vaid helesiniseks unistuseks. Võtame kasvõi majandusminister Juhan Partsi väljaütlemised Saarte Häälele antud intervjuus, kus ta tõdes, et laevaliiklus on läinud nii heaks ja seetõttu jäänud vaiksemaks ka sillapooldajate hääled. Või tema tõdemus, et kui palju siis neid inimesi ikka on, kes öösel üle väina tahavad sõita.

On üsna raske uskuda, et valitsus, mis soovib hakata ise Väinamerel laevaliiklust korraldama, tahaks ja lubaks selle kõrvale ka silda. Majanduslikult pole ju eriti kasumlik idee osta buss ja panna bussiliiniga paralleelselt käima lennuliin, kui sul reisijaid on vaid bussitäie jagu. Teisalt, paned käima ainult bussi, millele riik toetust maksab. Riik ehitab naabrimehele ka lennuvälja, kuid lennureise ei toeta. Raske uskuda, et naabrimees oma kalli piletiga bussireisidele konkurentsi suudab pakkuda. Ja kas seda lennukit üldse vaja on?

Kui veidi vaadata ajas põlvkonna jagu tagasi, oli sillateema algatamine igati õigustatud. 1997. aastal liikusid Väinamerel veel tankipraamid, millest enamik on nüüdseks naelavabrikusse saadetud. Korraliku purjetamisilmaga seisid need juba kai ääres ning vähemalt paar tundi järjekorda emmas-kummas sadamas oleks võinud GPS-vidinatesse sama hästi kui sisse kirjutada.

Siis tulid juba paremad laevad ning nüüd on need juba täitsa head. Sellised, mis sõidavad ka tuulisema ilmaga ning mille ülesõiduajal jõuad sa vaevalt ühe korraliku kohvipausi teha. Järjekorradki on vaid siis, kui mandrirahvas mingi ürituse tõttu suurema palverännaku ette võtab.

Kes mäletab, siis viimati seiskus Muhu ja mandri vahel laevaliiklus veidi vähem kui kaks aastat tagasi. Süüdlaseks oli torm nimega Friedhelm, mis liikus iiliti kiirusega 30 meetrit sekundis. Olgem ausad, sellise tuulega ei lähe normaalne inimene enam autogagi sõitma.

Vaatamata kõigele on püsiühendusel nii pooldajaid kui ka vastaseid. On ka neid, kellel on sellest täiesti ükskõik. Nagu elus ikka. Vaevalt et silla ehitamine või mitteehitamine rahva tahtest sõltub. Rahvas on valinud valitsejad ning nemad ongi rahva hääl. Selline on poliitiliselt korrektne väide. Reaalsuses see aga ei tööta. Paraku on nii, et poliitikute ja rahva kontakt toimib viimasel ajal vaid valimiskampaaniate aegu ning hilisematel «kohtumistel valijatega».

Kuid miks ikkagi astub valitsus ühe jalaga marsisammu, samal ajal kui teise jala kinganinaga põrandale vaid ringe ja kriipse joonistab? Sellest võib veel aru saada, et valitsus tahab saada kontrolli laevaliikluse üle. Iseasi, kuidas see välja kukub, ja kas rehkenduse tulemus on see, mida loodeti.

Sillateema on samas kui viimase aja moe musternäidis. On ju mitmed arvamusliidrid tõdenud, et Eestis on peavooluks saanud tühjad arutelud ja kummivenitamine. Tagumikutunde tehes Exceli tabelite koostamine ja nende muutmiste muutmine on pigem reegel kui erand. Lisame siia nende tabelite lõpmatud uurimised ja planeerimised, kas tulpasid peaks olema kaks, viis või seitse.

Kui küsida inimeste käest, mis neile sillateemaga alates 1996. aastast seostub, võib üsna suure tõenäosusega saada vastuseks märksõnad nagu «uuring», «planeerimine», «arutelu», «venitamine», «raiskamine». Ühesõnaga, kõik see, mida paar rida tagasi siinsamas sai kirjeldatud. Ja nii ei rohkem ega vähem kui juba 17 aastat.

Sillauuringutele kulunud rahanumbrite üleskirjutamiseks mõeldud tabel peab juba õite suur olema. Kaks miljonit eurot tuleb ära mahutada.

Kogu saladuse võti seisab tegelikult paaris-kolmes reas, mis on kirjas dokumendis nimega «Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ning Eesti Reformierakonna valitsusliidu programm». See on paber, kuhu kaks ja pool aastat tagasi pandi kirja pidepunktid, mida järgneva nelja aasta jooksul riigi juhtimisel silmas peetakse.

Sisuliselt ei tähenda see paber midagi. See ei kohusta kedagi millekski. Umbes nagu üks tavaline arengukava, milletaoliseid toodetakse erinevates ametkondades suurema kiirusega, kui Eesti riigis lapsi sünnib. Sinna kuhjatakse kokku soovunelmaid ja lubadusi. Seepärast on sealsed read kirjutatud peaasjalikult vormis, mille täitmist saab vaadata mitme eri nurga alt. Siis saab nelja aasta pärast ju ristikesed kokku lugeda ja öelda, et me olime tublid.

Selle dokumendi alajaotuses «Transport» on kirjas selline lubadus: «Jätkame Saaremaa püsiühenduse rajamist.» Just nimelt «jätkame». Seda praegu tehaksegi. Jätkatakse rajamist, suunates see plaan järjekordselt paariks aastaks ringlema. Jätkamist sai valijatele lubatud, kolme veretilgaga kinnitatud ja hoidku jumal selle eest, kui nelja aasta pärast tuleb keegi ütlema, et me ei jätkanud.

Ei usu, et leidub erakonda, mis julgeb riigikogu valimiste eel või pärast neid öelda: «Saaremaa püsiühendust ei tule! Punkt.» Kes jõuab neid tuhandeid hääli kokku lugeda, mis selle lause pärast kaotsi läheksid? On ju püsiühenduse hääleõiguslike pooldajate arv märkimisväärne.

Viimase, 7000 eurot maksnud uuringu kohaselt toetab sillamõtet 64 protsenti püsielanikest. Seda, et see arv kogu aeg väheneb ja laevaliiklusega rahulolijate protsent kiirelt suureneb, ei paista otsustajatel sillaunistust peast pühkivat.

Kui nüüd pärast 17 aastat öelda, et vabandage väga, kahjuks ikka ei mängi välja ... Pole ka ju vale väide, et seda kõike tehakse tuleviku nimel. Juhuks, kui rahalaev kuskilt saabub – siis on kõik juba selge ja võib kohe silla püsti lükata. Seda aga võib oodata samamoodi, nagu rahvas Lasnamäe veerul prohvet Maltsveti lubatud valget laeva ootas.

Tahaksin öelda, et sellise käitumise puhul on tegemist valetamisega. Tehniliselt tegelikult pole. Püsiühenduse rajamist ju jätkatakse. Nimetagem seda siis populismiks.  Ja ärgem imestagem, kui järgmistel valimistel loeme taas erakondade programmidest, kuidas jätkatakse püsiühenduse rajamist. Jätkatakse, jätkatakse, jätkatakse ...

Käesolev arvamusartikkel ilmus ka tänases Saarte Hääles.