/nginx/o/2013/07/15/1897958t1h8900.jpg)
Sõitsin sel suvel palju jalgrattaga ringi koos sadulatoolis istuva pisipojaga. Eriti meeldis vändata Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) suurepärastel metsateedel, mida on meie kandis sadade kilomeetrite kaupa. Risti-rästi läbivad sellised teed metsakvartaleid, kaetud on need peenkruusaga, servades on kuivenduseks korralikud kraavid.
RMK metsateeni jõudmiseks pidin väntama ka mööda vallateed, mille augud ja teest välja turritavad kivid logistasid vahepeal pojast vingunoote välja. Vähe oli selliseid vallateid, millel sõitmise mugavust andis võrrelda RMK laanemagistraalidega.
Vallateed asuvad üldjuhul seal, kus elavad inimesed. RMK teed on ehitatud selleks, et metsafirmadel oleks mugavam meie rahvuslikku ressurssi metsast välja vedada. Inimesi ei liigu suurel osal neist teedest regulaarselt üldse.
Juba mõnda aega tagasi pöördus minu poole üks vallavolikogu liikmest suurtalunik ja juhtis tähelepanu sellele, milliseid röögatuid kruusakoguseid ja geotekstiile RMK meie metsadesse matab. Samal ajal pole valdadel raha teeremondiks, rääkimata vähegi võrreldava kvaliteediga teede ehitamisest. Aga selle mõistmiseks pidin ma ise jalgrattaga need teed läbi sõitma.
Olen sel suvel päris palju tegelenud ka taluorienteerumisega – nii ma seda nimetan. Meie metsades leidub vanu talukomplekse, neist mõne hoonetel on veel katuski peal. Kunagi ei pruukinud need talud sugugi keset metsa asuda, mets kasvas lihtsalt aja jooksul ümber. Majade juurde läksid teed, vaatan vanu kaarte ja püüan need üles leida. Hulgun mööda kadunud tsivilisatsiooni radu ja pakun endamisi, kunas võis viimati mõni laps siit kooli minna.
Huvitav, kui oluline põhjus nende talude hülgamiseks võis olla vilets ligipääs? Elekter veeti sellistegi hurtsikuteni, ent tee-ehitus oli ka nõukogude ajal nagu ta oli. Need teed olid kevadel-sügisel osaliselt vee all ka siis, kui taludes õitses elu – vana aja inimesed olid vähenõudlikud. Uue aja inimene tahab aga korralikku teed, mida mööda saab sõita autoga kiirusega vähemalt 50 km/h.
Minu küla lähistel hääbub praegugi vanausuliste asutatud Kargaja küla, milleni viiv tee on kevaditi autoga kohati ligipääsmatu. Tee vajaks kapitaalremonti, aga vallal pole raha. Vald tegeleb peaasjalikult aukude täitmisega.
Noor inimene ei taha mülkas elada, riigimaanteedest liialt kaugele minevad vallateed kujutavad endast aga varakevadel ja hilissügisel paratamatult mülgast. Tegelikult ei peakski tavaline inimene mõtisklema teede omandivormi üle – tema vaatab lihtsalt, et inimeste juurde minevad teed lagunevad, aga tühjusesse viivad rajad tehakse kapitaalselt korda. Mingid proportsioonid on paigast ära, või kuidas?
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)