/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/03/04/326353t1hb864.jpg)
Tervishoiu senine rahastamine pole jätkusuutlik
Juhtkiri: kümme aastat kaoseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimalik, et pealkiri on liiga dramaatilistes värvides, kuid praeguse rahastamise jätkudes ennustab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) Eesti tervishoiusüsteemile kümne aasta pärast kollapsit.
Kohalikud otsustajad peaksid enne, kui välismaiste ekspertide hinnangu poolikuks või suisa asjatundmatuks kuulutavad, võimalikke stsenaariume kindlasti tähelepanelikult uurima.
Tervishoiu rahastamine sotsiaalmaksu kaudu oli omas ajas kindlasti õige ja tarvilik otsus. Oli ju toona eesmärgiks kaitsta arstiabi osutamist riigieelarveliste tuulte eest, anda valdkonnale kindlustunnet ja see on suurel määral õnnestunud.
Nüüd soovitab WHO haigekassa rahastamise sotsiaalmaksu laekumisest vähemasse sõltuvusse seada. Põhjused on hästi teada: majanduskriis – töötus – sotsiaalmaksu laekumise vähenemine.
Aga et inimesed on sama haiged kui majandusbuumi aastatel, mõningate ekspertide hinnangul isegi haigemad, tähendab see kolmnurk pikemaid järjekordi ja kvaliteedi halvenemist.
Vajadusest tervishoidu riigieelarvest lisaraha tuua on mitmed meedikud rääkinud juba aastaid. Seni on haigekassa kulude katmisega ise enam-vähem hakkama saanud.
Pealegi on ju alati küsimus, mille või kelle arvelt see raha võtta. Aga kuigi praegu lisaraha kusagilt võtta pole, tuleks sotsiaalministeeriumil ikkagi asuda arstiabi senist rahastamist üle vaatama, et majanduse kosudes oleks mõistlik tegevusplaan kohe võtta.
Taas kord patsiendi tasku kallale minekut ei tahaks lisaraha otsimisel näha, sest Eesti patsiendi omaosalus tervishoiuteenuse eest tasumisel on niigi üks Euroopa kõrgemaid.
Raha olemasolu on aga üks asi, selle kulutamine hoopis teine. Nii soovitab WHO muuta haiglate töö paindlikumaks, mis väga lihtsustatult tähendaks vähem ravivoodeid ja rohkem päevakirurgiat. Kui lisaraha saamise üle rõõmustavad kõik, siis haiglavõrgu ümberkorraldamisel on Eestil juba kogemus olemas ning see pole positiivne.
Iseloomustamaks poliitiliste otsuste sündimise raskust tervishoius, olgu siinkohal meenutatud kas või see jant, mis käib juba mitu aastat ümber Rapla ja Põlva haigla, kuid ükski viimastest sotsiaalministritest pole suutnud üldhaiglaid maakonnahaiglateks muuta.
Ning kui riigikontroll avalikustas tänavu veebruaris haiglavõrgu auditi, mis aktiivravi haiglavõrku Eesti vajadustele ja võimalustele liiga suureks pidas, võttis sotsiaalminister selle küll teadmiseks, kuid ei pidanud haiglavõrgu optimeerimist prioriteediks.
Ent varsti tuleb tervishoiu korraldamisega uuesti tõsiselt tegelema hakata, sest raha selle korraldamiseks saab lihtsalt otsa.