Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuu

USA vapilind, valgepea-merikotkas, kaotab sulgi. Täna saab nädal hetkest, mil Ameerika Ühendriikide parlament sulges valitsuse rahakraani. Vabariiklased, kes kontrollivad Kongressi, keelduvad seda avamast enne, kui demokraadist president Barack Obama paneb piduri kulukale tervishoiureformile. Valitsus on halvatud: Obama pidi ära jätma olulise visiidi Lõuna-Aasiasse, ajutiselt on tööta sajad tuhanded teenistujad. Tegemist on olukorraga, mida sealmail tuntakse «Mehhiko vastasseisuna». Kaks vastast on tõmmanud relvad, mõlemal sõrm päästikul. Lahendusvariante on kaks: kõige halvem või ühe taandumine.

USA ajaloos on selliseid vastasseise olnud varemgi. Aastail 1995–1996 pidas president Bill Clintoni närv kauem vastu. Alamkoja vabariiklasest spiikri Newt Gingrichi poliitiline karjäär sai surmava hoobi. Reedeses Financial Timesis kirjutas Gingrich, et kõik on siiski nagu peab: laia mandaadiga esinduskogu seisab vabaduse eest, kärpides presidendist «valitud monarhi» tiibu.

Ülejäänud maailm on selles üha vähem kindel. Põhjus on lihtne: nagu rõhutas NSA jälitusskandaal, ei anna USA põhiseadus ülejäänud maailmale ühtki garantiid. USA on erakordne: ta on maailma võimsaim majandus, suurima reservvaluuta väljastaja. Ta esitleb end maailma vanima demokraatiana, mis kulutab sõjalisele võimekusele enam kui kümme järgmist riiki kokku. Maailm on erakordsusest sõltuv, aga erakordsus ei tunnista vastutust teiste ees.

Vastutuse puudumine teeb maailmale kasvavat muret. 17. oktoobril võib lugu võtta halvema pöörde, kui Kongress ja Obama ei suuda selleks ajaks kokku leppida USA võlalae tõstmises. On täiesti mõeldav, et siis järgneks Ühendriikide pankrot – tagajärgedega, millest kõige lihtsam on ennustada lööki USA prestiižile ja tegutsemisvõimele.

Pärast Obama alistumist Venemaale Süüria pokkeris kratsitakse üha enam kuklaid üle kogu maailma. Mis saab nii praegusest maailmakorrast? Lääne ja tema väärtuste domineerimisest?

Venemaa on ehk ainus, kes lühinägelikult tervitaks kaost. Hiina, kelle rahakoti vahel on 1,3 triljonit dollarit USA võlga, istub oksal, mida Washingtonis saetakse. Lääne-Euroopas on kujuteldav teatav vaikne kahjurõõm, mis selgemates peades seguneb maailmajao nõrkust arvestades aga kiirelt murega. Ida-Euroopa juhid ei näe valdavalt kaugemale kotka küüntest.

Vaevalt et on kuigi palju neid, kes mõtlevad Nietzsche kujundile kaela ümber madu kandvast kotkast. Koos sümboliseerivad nad vastandite ühtsust, valgust ja pimedust. Meeldib see või mitte, kotkata läheks maailmal raskeks. Aga ajalugu armastab irooniaid: kujund pärineb tänapäeva Iraani ja Afganistani aladelt.