Jüri Maloverjan: tankirünnak parlamendi vastu

Jüri Vendik Foto: Erakogu

20 aastat tagasi Moskvas puhkenud väike kodusõda pani küll aluse Vene autoritarismi taassünnile, kuid samas päästis nii Venemaa kui tema naabrid, sh võib-olla ka Eesti, suurest sõjast, arvab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Järgnevad sõnad ei kuulu ühelegi konkreetsele inimesele, see on n-ö koondtsitaat sadadest artiklitest ja intervjuudest, mis ilmusid Venemaal eelmisel nädalal Moskva väikse kodusõja 20. aastapäeva puhul: «Demokraatlikult valitud parlamendi vastuhaku verine mahasurumine president Jeltsini poolt oktoobris 1993 hävitas Venemaa šansse demokraatlikuks arenguks.»

Selline nägemus 20 aasta tagustest sündmustest on Vene poliitilises inforuumis vaat et peavooluks saanud. Ennekõike, muidugi mõista, opositsiooni seas, sest võimulolevad poliitikud mõistavad küll tollase verevalamise avalikult hukka, aga ei taha tunnistada, et Vene demokraatial praegu midagi viga oleks.

Opositsionäärid rõhutavad aga tõsiasja, et just pärast tankidest parlamendihoone pihta tulistamist kirjutati kokku uus Vene põhiseadus, mis tegi presidendist veidi võimsama, veidi suuremate volitustega ainuvalitseja, kui seda oli Vene tsaar enne Esimest maailmasõda. Boriss Jeltsin hoidis võimul olles veel demokraatlikke tavasid, kuid tema määratud mantlipärija kasutas koos sõpradega neile põhiseadusega antud võimalusi täielikult.

Seejuures räägivad ja kirjutavad seda mitte ainult need kommunistid, natsionalistid jt, kes 20 aastat tagasi piiramisrõngas Moskva Valges majas istusid (ja muidugi nende nooremad mõttekaaslased), vaid ka paljud liberaalid. Kes oli rohkem süüdi, et vastasseis nii kompromissituks oli läinud, selle kohta võivad arvamused küll lahku minna, kuid selles punktis, mis puudutab Jeltsini süüd Venemaa ebademokraatlikus arengus, ollakse üksmeelel.

Neil on kahtlemata õigus selles mõttes, et 1993. aasta oktoober oli risttee ja valituks osutunud suund viis Venemaa tõepoolest sinna, kus ta praegu on. Kuid vaevalt et ka teise poole võit või isegi kompromiss oleks parem olnud.

Mässuliste ülemnõukogu saadikute ja nende pooldajate seas oli kahtlemata ka väärikaid inimesi, kes arvasid, et kaitsevad «rahvademokraatiat» diktaatori eest. Intelligentsed inimesed, nõukogudeaegsed dissidendid, tollased kristlikud demokraadid või näiteks mõõdukad natsionalistid. Kuid ülejäänud – valdav osa – kujutasid endast kolme suurt läbipõimunud gruppi: «punased direktorid» ja nende esindajad, nõukogude restauratsiooni ihkajad ja Vene fašistid.

Viimaste seas olid ka «ehtsad», käsi ette sirutavad Aleksandr Barkašovi fašistid, aga ka vähem karikatuursed, kuid sugugi mitte vähem ohtlikud juudivihkajatest tegelased, kes plaanisid tõsimeeli kõikide teisitimõtlejate represseerimist.

Need rahvasaadikud tegid näiteks oma idiootsete populistlike seadustega võimatuks normaalse erastamise. Selle asemel et müügiks kõlblikud ettevõtted investoritele tervikvarana müüa ja selle eest riigile hädavajalikku raha saada, pidi valitsus tehaste kontrollpaketid «töökollektiividele» jätma. Mis oli muidugi «punadirektoritele» vägagi meele järele.

Kas ka Jeltsini valitsus oli erastamise suhtes piisavalt põhimõttekindel, on omaette küsimus, kuid üldiselt just reformide torpedeerimine ülemnõukogu poolt oligi 1993. aasta vastasseisu peamine põhjus.

Aga ka võimuküsimus, muidugi. Seejuures polnud Valges majas istunud rahvasaadikutel õrna aimugi võimude lahususe tegelikust tähendusest: nad arvasid, et just neil peab olema kogu võim.

Võib olla, muide, et Moskva väike kodusõda 3.–4. oktoobril 1993 päästis ka Venemaa naabrid suuremast sõjast. Missugused olid paljude venelaste ja ka ülemnõukogu paljude saadikute meeleolud, mäletavad vanemad inimesed niigi, noorematele aga tuletab seda lahkelt ja lihtsameelselt meelde üks tollaseid Jeltsini oponente Ilja Konstantinov.

«Ka piiride küsimus oli üleval. Paljud ei pidanud võimalikuks praeguste Venemaa piiridega leppimist. Ülemnõukogu saadikud võtsid isegi vastu resolutsiooni, mille järgi Sevastopol pidi tagastatama Venemaa koosseisu. Ja see oli täiesti seaduslik,» rääkis Konstantinov netilehele Russkaja Planeta antud intervjuus.

Tuletaks meelde, et Vene väeosad olid 1993. aastal veel Eestis. Demoraliseeritud küll, ja tegelesid põhiliselt oma varustuse vanarauaks müügiga, kuid relvad olid neil alles.

Tegelikult Eesti on Venemaa seisukohalt tühiasi, Eesti oleks kähku alistunud nagunii, vaid mõni Asso Kommer ehk oleks metsa läinud, aga mis oleks halvima stsenaariumi puhul võinud toimuda näiteks Ukrainas...

Venemaa ei minetanud 1993. aastal oma šanssi saada demokraatlikuks riigiks, vaid lihtsalt valis halva ja halvema vahel ja pöördus pärast paariaastast kõhklemist oma igipõlise valitsemismudeli juurde. Selle põhjuseks ei olnud mitte see, et keegi võitis ja keegi kaotas. Põhjuseks on see, et Venemaa eliidi ja rahva sees ei olnud siis ega ole praegu, kakskümmend aastat hiljem, kriitilist massi (soovitavalt üle kolmandiku) inimesi, kes esiteks kujutaksid selgelt ette, mis asi see paljude ihatud demokraatia, võimude lahusus ja reeglitest kinnipidamine on, ja teiseks tahaksid seda kunsti õppida.

Nüüd, kui ühe põlvkonna tsükkel on läbi, on Venemaa jõudnud hilis-nõukogude ajaga üsna sarnasesse faasi: kivistunud võimukiht, temasse väga skeptiliselt suhtuv «mõtlev klass» ning ükskõikne rahvamass.

Kõik see muidugi mõista täiesti uutes tingimustes ja uuel tasemel, eraomandiga, ilma idiootse ametliku ideoloogiata ja sootuks adekvaatsema ja paindlikuma riigi juhtkonnaga. Uut 1991. või uut 1993. aastat Venemaal ilmselt oodata ei ole, see pole lihtsalt võimalik. Kuid mälestus ühest tähtsast hilis-nõukogude aja õppetunnist hõljub väävlihaisuna õhus: kõik võib juhtuda väga kiiresti ja väga ootamatult.