Juhtkiri: see ei ole «hea ots». See on ärakasutamine

Foto: Urmas Nemvalts

Igal aastal jääb narkootikumide vedamisega vahele kümneid eestlasi, suur osa neist Ladina-Ameerika riikides. Sel aastal on selles piirkonnas sama kuriteo eest kinni peetuid kümmekond, 37 kannab karistust, neist valdav osa just narkokaubandusega seotud kuritegude eest. Siit sünnib küsimus: kas viisid, mida selliste kuritegude ärahoidmiseks kasutatakse, on alati piisavalt läbi mõeldud?

Peamiselt keskendutakse juriidilistele või moraalsetele argumentidele. Juriidikale tuginev argument ütleb, et kui sa rikud seadust, pead sa vastutust kandma, ja karistused on küllalt tõsised. Vanglad Ladina-Ameerika riikides tähendavad karmi ellujäämisharjutust. Kui keegi selles kahtleb, võib talle soovitada lugeda internetist mõne seal piirkonnas karistust kandnu kogemustest.

Ja teiselt poolt, moraalsusele tuginev argument ütleb, et inimesed, kes seovad end narkokaubandusega, on kaudselt vastutavad nende noorte elude eest, mis narkootikumide kasutamise läbi rentslisse lastakse.

Mõlemad argumendid on õiged, aga üsna kasutud. Kuid kui vaadata narkokaubandusega seotute endi seisukohti – neid leidub internetis piisavalt –, siis kumbki neist kahest aspektist, ei juriidiline ega moraalne, ei innusta ega takista. Ehk oleks enam abi sellest, kui püüaks vaadata olukorda nende seisukohalt, kes tundmatule veebisuhtluse järel oma jah-sõna ütlevad, lennukipiletid välja prindivad ja poodi mahukama kohvri järele lähevad.

Suur osa neist on 20ndates noored, üldjuhul mitte halvad inimesed, ehk pisut lihtsameelsed. Nad lähevad otsima suurt raha või seiklust. Rumal-tark-skaalal liigitub nende endi jaoks nende tegu «targaks», sest kesise haridusega, mis neil sageli on, ei ole kerge tasuvat tööd leida. Isegi kui nad arvestavad vahelejäämise võimalusega, ei näe nad selles reaalset ohtu – see on see aeg, kui usutakse elavat igavesti. Kõik päriselt halb juhtub kellegi teisega, telekas.

Kui nüüd otsida argumente, mis nende noorte inimeste jaoks ennetavana töötaksid, tuleks lähtuda just neist, isiklikest motiividest. Kui nad mõtlevad narkokaubandusest kui äriprojektist, ei ole kasu, kui rääkida moraalsetest väärtustest, tuleb ehk hoopis rääkida riskist, kas või tollessamas ärilises võtmes. Erinevalt muust ärist on narkokaubanduses liikuva raha ja riski suurusega võrrelduna narkomuulade kasu minimaalne ja risk maksimaalne.

Ükski ärimees sellisele riskile ei läheks. See ei ole kalkuleeritud risk, see on enesetapumissioon, mis võetakse ette isegi mitte idee nimel, millesse ise kirglikult usutakse, vaid juhuslikult internetis kohatud võõra lobeda jutu pärast. Selle kohta on aga hoopis üks teine mõiste kui «hea ots», ja see on «ärakasutamine». Tuleb välja, et rumal-tark-skaalal asuvad nad hoopis teises otsas, kui nad ise arvavad.

Moraalsete argumentide vastu protestimine on üks osa suureks kasvamise raskusest ja nendele rõhumine on üsna kasutu. Ei usu hästi, et rumal olemine samavõrra aktsepteeritav oleks.