Margus Sardis: inimese sünd

MARGUS SARDIS Foto: Valimised

Inimene sünnib kaks korda – esmalt emaihust irdununa, seejärel annaalidesse registreerituna. Siit alates algab kaksikelu, mille üks avaldumisviis on inimese tegelik olelus, teine aga fiktiivne tähelend paberil. Võib eksisteerida surnud hingena terve igaviku vaid paberi mustvalgel tasapinnal, kuid võib elada oma üürikese elu ka paberi süütust üldse rikkumata. Viimasel juhul on inimene pealtnäha nagu iga teinegi, kuid kuna puudu on tema elu fiktiivne paralleelkulg dokumentaalses maailmas, ei ole teda riigi kui tolle ilma suverääni jaoks olemas.

Olles samaaegselt olemas nii tegelikult kui ka ametlikult, nagu suur osa meist on, ei pruugi nende kahe maailma traageldused silmagi torgata. Ometigi võib ka kõige karastunum inimhing saada haava hinge vingerpussist, mis on jäänud kultuurikihi alla vedelema juba aastakümnete tagusest ajast. 1970–1995 ehk veerand sajandit kehtis Eestis Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mille toime avaldub veel tänapäevalgi. Selle koodeksi § 124 lõikes 4 kohaselt võis lapsendamise saladuse hoidmise eesmärgil lapsendaja palvel muuta lapse sünnikuupäeva kuni kolme kuu võrra.

Kui oletada, et selle koodeksi 25-aastase kehtivusaja jooksul lapsendati 2500–3000 last ja et 75% lapsendajatest muutsid laste sünnikuupäeva, võiks meil olla umbes 2000 isikut, kelle sünnidaatum paberil ei kajasta tema tegelikku sünnihetke. Osa neist seda ei teagi, osa teab, aga on sellega rahul, osa ei ole sellega küll rahul, aga peavad leppima. Miks leppima, küsite. Sellepärast, et meil puudub õiguslik alus taastada lapsendatu tegelikud sünniandmed.

Perekonnaseisutoimingute seaduse § 12 tähenduses saab perekonnaseisuasutus parandada perekonnaseisuandmetes kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta andmete sisu. Perekonnaseisuandmeid parandatakse ka juhul, kui andmete ebaõigsus on tingitud kande aluseks olevas dokumendis esinenud veast ning dokument on parandatud. Kuna sünnikuupäevi on muudetud vastavuses muutmise ajal kehtinud seadusega ja viga ei eksisteeri, on riigi jaoks tegemist õigete andmetega. Seega tuleb tõdeda, et kui paberi on kirjutanud kirjaoskaja, hakkab ta vääramatult elama oma elu ning inimesega seonduvad tegelikud faktid redutseeruvad personaalmütoloogilisteks kujutelmadeks.  

Sünd peaks olema faktilises mõttes lihtne ja ainukordne – inimene sünnib täpselt sel ajahetkel, mil ta sünnib. Ometigi tuleb tõdeda Oscar Wilde’i sõnadega: «Puhas ja lihtne tõde on harva puhas ja mitte kunagi lihtne.» Kui isiku sünniaeg on dokumentaalselt tõendatud, siis miks pole tal võimalik seda tõde ametlikult taastada, kui vahepeal mis tahes põhjusel on sünnitunnistusse kantud vale sünniaeg? Vastates ei oma tähtsust, miks inimene seda soovib – põhjused võivad olla erinevad alates identiteedi terviklikkusest ja lõpetades pensioniea saabumisega kolm kuud hiljem.

Karja on ammustest aegadest nummerdatud, ega inimkarigi selle poolest erine. Praegu saab iga inimene isikukoodiga külge märgi, mis on sama eemaldamatu, nagu veise nahale põletatud märgistus. See osutab ilmselgelt kafkalikule paratamatusele, mis ühel hetkel võib üsna ootamatult tabada meid kõiki. Mitte et meil kõigil oleks sünniajaga mingi probleem, vaid et sinna-tänna lendav, dokumendiks saav lehekene võib saada tõekandjaks, mille üle meil oma tahtega enam võimu ei pruugi olla. Mis iganes olukorras. Churchill ütles kunagi, et aeg-ajalt komistavad inimesed tõe otsa, kuid kiirustavad ruttu edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Kas meie fiktiiv-regulatiivne tõsielu sellist käitumismustrit mitte ei tekitagi?

Et mitte lõpetada küsimärgiga, teen ettepaneku, et siseministeerium kirjeldatud olukorda analüüsiks ja selle lahendaks, nt seadusandlikku lünka asjakohase regulatsiooniga täites.